EELK perikoopide abimaterjal 3/4: Suur reede Js 53
1. Perikoobi tekst
Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.
1 Kes on uskunud meie kuulutatut?
(Ja) Jhvh käsivars – kellele on (seda) ilmutatud?
2 (ja) ta tõusis üles nagu võsuke meie ees
ja nagu juur kuivast maast;
polnud kuju tal ega toredust, ja me nägime seda,
ega välimust, ja me ei ihalenud seda.
3 Põlatud ja inimeste hüljatud,
kannatuse mees ja valu tundja;
ja nõnda nagu peidetakse palged tema ees,
põlatakse [teda], ja me ei hinda teda.
4 Tõesti ju, meie valu on ta kandnud,
ja meie kannatusi – neid taakinud;
aga meie oleme pidanud teda lööduks,
Jumala nuhelduks, ja alandatuks.
5 Aga tema, haavatud meie üleastumiste pärast,
rõhutud meie pattude tõttu;
karistus meie heaoluks oli tema kanda
ja teda lüües raviti meid.
6 Kõik me, nagu lambakari, olime eksinud,
iga mees oma rajale pööranud;
aga Jhvh tabas teda meie kõigi pattudega.
7 Rusutud ta, ja alandatud oli tema,
kuid ta ei avanud oma suud;
nagu lammast tapalavale viidi teda,
nagu utte, kelle palet pügamiseks kinni seotakse.
8 Kinnipidamisest ja kohtu alt säästeti teda,
kas tema sugupõlve arvestatakse?
Näe, ta on ära lõigatud elavate maast,
minu rahva üleastumiste pärast löödi teda.
9 Siis anti talle koos nurjatutega ta haud,
koos rikastega ta surmakoda;
kuigi valet polnud ta teinud
ega pettust olnud ta suus.
10 Kuigi Jhvh-le meeldis ta rõhumine ja Ta tegi ta haigeks,
tervendas Ta selle, kellest (sai) patuohver;
Ta nägi järelkasvu, Ta pikendas (tema) päevi
ja Jhvh meelehea tema käes kasvab.
11 Pärast hingevaeva saab ta näha [valgust],
ta rahuldub oma teadmises;
mõistab õigeks mu sulane, õige, paljusid
ja nende karistust ta kannab.
12 Seega annan ma talle jao suurte seas,
ja vägevatega ta jagab saaki;
kelle heaks ta on paljastanud surmani oma hinge,
vastuhakkajate hulka on ta arvatud.
Tema oli see, kes on vabastanud paljud patust
ja vastuhakkajate eest seisnud.
Peatükis esineb suurel hulgal tekstikriitilisi probleeme, parandada tuleb ja saab nii vokaale, konsonantide järjestust kui terveid sõnu ja kooloneid. Kõike ei ole allpool ruumi puudusel kajastatud. Taolise luuleteksti puhul on raske otsest põhjust leida, miks on variatsioonid tekstidesse sattunud. Kindlasti tehti vigu teksti ümberkirjutamisel, aga samuti tekib neid, kui lisatakse teksti midagi juurde (või võetakse midagi ära). Toortõlke autor on tõlget koostades püüdnud tekstikriitiliste märkuste suhtes võimalikult tundlik olla.
2 BHS-i tekstis seisab „tema ees“, tekstikriitilise aparaadi järgi on õigem „meie ees“. Ümbritsevasse konteksti sobib „meie“ paremini ja kuna meie- ja tema-vormi vahe on ainult üks konsonant (järelliide vastavalt -nu või -u), on siin otsustatud tekstikriitilise aparaadi soovituse kasuks.
3 „Valu tundja“ – BHS-i tekstis seisab passiivi partitsiip (laadis: „valule tuntud“), tekstikriitilise aparaadi järgi on suures osas teistes käsikirjades aktiivi partitsiip. Siin on lähtutud viimasetest ja sõna tõlgitud aktiivseks.
Tekstikriitilise aparaadi märkusest ja viitest Pešittale on lisatud „põlatakse [teda]“.
7 Konjunktsioonipartikkel vav ’ja, aga, kuid’ jne on tõenäoliselt Codex Leningradensis’e tekstis oma õige koha pealt nihkunud, mis viitab (ümber)kirjutaja veale. Tõlget ega sõnade tähendust see ei muuda ja tõlkes see välja ei paista.
Codex Leningradensis’e tekstis esineb üks lisakoolon kirjakoha lõpus, mis kordab teises koolonis kirjutatut: „ja ta ei avanud suud“. Tekstikriitilise aparaadi järgi on see lisandus. Ka poeesiareeglite järgi on vähetõenäoline, et kooloneid on antud kirjakohas paaritu arv. Seepärast on siin jäetud koolon lisamata.
8 BHS-i tekstis seisab „minu rahva üleastumiste pärast“. Tekstikriitiline aparaat toob välja, et Qumrani Jesaja A-käsikiri sedastab „tema rahva üleastumiste pärast“. Siin on jäädud Codex Leningradensis’e teksti juurde.
9 Tekstikriitiline aparaat soovitab muuta verb „andis“ vokaalimuudatuse abil passiivseks, mida siin on ka tehtud. Tulemuseks on selgema ülesehitusega koolon.
Sõna „surmakoda“ tuleneb Codex Leningradensis’e teksti vokalisatsiooni teisitilugemisest, seda soovitatakse tekstikriitilises aparaadis ja sellele viitab ka Septuaginta tõlge.
10 Teist koolonit on väga keeruline tõlkida, sest sõnad Codex Leningradensis’es ei ühildu omavahel; tekstikriitiline aparaat toob välja kolm erinevat võimalikku tekstiversiooni, senised eestikeelsed tõlked ja Septuaginta tõlge on samuti väga erinevad heebreakeelsest tekstist. Kommentaarid (Westermann, McKenzie) on koolonit samuti üsna erinevalt tõlkinud. Siin on lähtutud Westermanni tõlkest, milles on põhiliselt võetud aluseks BHS-i tekstikriitiline aparaat.
11 Qumrani Jesaja A ja B käsikirjade ning Septuaginta järgi on tõlkesse lisatud esimese kooloni lõppu sõna „valgus“.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop Js 53 on iseenesestki pikk, ent selle piiritlus on ebatäpne ja selgituste, mõistmise ning jutlustamise jaoks ebasobiv. Neljandaks Issanda sulase lauluks nimetatud tekst hõlmab rohkemaid salme Js 52:13–53:12 ning on jutluse jaoks ka nõnda soovitatav. See teeb abimaterjali veel pikemaks, ent see on vältimatu. Kõnelejate järgi võib perikoobi jagada kaheks osaks ehk selleks kõneks, milles kõneleb Jumal (Js 52:13–15 + Js 53:11b–12), ja selleks, mida ütlevad inimesed (Js 53:1–11a). Seda, mida inimesed ütlevad, esitatakse tekstis enamasti „meie“ kujul (alates 53:2) ja kord ka „inimeste“ (53:3) kõnelemisena.
Kompositsiooniliselt on siin tegemist kolmeosalise tervikuga: Jumala kõnega Js 52:13–15, inimeste kõnega Js 53:1–11a ja taas Jumala kõnega Js 53:11b–12. Esimesel korral algab Jumala kõne 52:13 kohe teadaandega: „Ennäe, mu sulane …“ ja teisel korral märgib Jumala kõne algust „minu sulane, õige“ salmis 52:11b. Inimeste meie-kõne algust märgib retooriline küsimus 53:1 ja kohe selle järel „ta tõusis üles nagu võsuke meie ees“. Mõlemad kõnelejad nimetavad sulast kolmandas isikus.
1. Jumala kõne (52:13–15):
a) teadaanne sulase ülendamise kohta (52:13); b) sulase alanduse teade, minevikus kohkusid paljud tema pärast (52:14); c) üllatunud kuningad ja rahvad peavad tema ülendamise pärast suud sulgema (52:15).
2. Meie-kõne (53:1–11a) kui jutustus sulase kannatusest ja ülendamisest:
a) meie ei ole uskunud kuulutatut ega mõistnud ilmutatut (53:1); b) jutustus sulase kannatustest ja surmast (53:2–9); c) Issand loovutab sulase ja toob sündmustesse ka pöörde (53:10–11a).
3. Jumala kõne (53:11b–12):
a) jumalik ennustus õige sulase õigusteo ja selle tagajärgede kohta.
Vastus küsimusele, kes on sulane, jääb peitu. Oletusele, et sulane võiks olla Iisrael kollektiivina, räägib vastu võimalus, et just „meie“ kaudu esitatav patutunnistus käib Iisraeli kohta ja sellisel juhul on sulasena mõeldud pigem üksikisikut. Hoopis tähtsam on positiivne sõnum, et Jumal on siin see suveräänne subjekt, kes lõpuks oma sulase kaudu pääste teostab.
53:1 Üleminek Jumala kõnelt „meie-rühma“ patutunnistuslikule kaebelaulule on vaevumärgatav, korrates 52:15 lõppu. Mida vägeva käsivarrega Issand on öelnud, ehmatas rahvaid ja kuningaid (52:15) ning kuulutatut pole usutud (53:1). Kas Jumala vägi ilmneb nüüd siis nõrkuses (vrd 2Kr 12:9)?
53:2 Kaebepsalmid keskenduvad ühele vaevade etapile inimese elus, ent Js 53:2–10a avab kogu surmaga lõppeva / lõppenud elukaare. Vana Testamendi maailmas tunnistab inimese ilus kuju Jumala õnnistust. Eks Joosep olnud ju jumekas ja ilusa ning ihaldatava välimusega (1Ms 39:6), ent mitte Issanda sulane.
53:3 Kannatus ja valu kandmine eraldavad inimese kollektiivist. Näiteks Psalmi 22 salmid 7jj näitavad rahva halvustavat suhtumist kannatajasse, sest kannatust peetakse Jumala poolt hüljatuse märgiks. Sulase mitte tundmine, olematuks pidamine, talle selja keeramine väljendab peale põlguse ka hirmu teiste inimeste ees, sest neetu peale heatahtlikult vaatamine võib olla endale ohtlik.
53:4–6 Salm 4 algab tõe tundmisega: Tõesti ju, meie valu on ta kandnud, ja meie kannatusi – neid taakinud. Nüüd toimub meelemuutus, „meie“ pööre meeleparandusele. Salm 4 on meisterlik ja võimas, „meie“ varasem arvamus oli koguni väär ning vaade sulase kannatusele ja taagale avaneb uuest vaatenurgast. Kui „meie“ arvasime teda pelgalt Jumala nuhelduks, siis juhatab salm 4 sisse järgneva arusaama: Jumal küll nuhtles, aga mitte sulase enda, vaid meie pärast. Sulase varasemad põlgajad tunnistavad nüüd oma süüd. Sulase haavad toovad meile tervise ja sulase karistus taastab rahu Jumalaga. Meie oma tee on olnud väär ja rumal nagu lammastel ning meie „teame ise paremini“ rada viis süütegudele.
53:7–9 Eelneva lõiguga võrreldes on nüüd rõhk mitte sulase haigustel, vaid inimeste käe läbi kannatamisel. Võrdlus salmiga Jr 11:19 tõstatab kirjandusliku sõltuvuse või motiiviloolise kokkupuute küsimuse, kas Deuterojesaja on kasutanud siin Jeremija kuulutusest pärinevat mõtet. Salm 8 kõneleb juba sulase surmast, kusjuures jutustaja ütleb siin selgelt välja, et minu rahva üleastumiste pärast löödi teda. Üleastuja on Iisrael. Sulast saatnud saatus oli häbi ja põlgus. Need ei lõppenud vaevamistega tema eluajal, vaid saatsid sulast surmani: siis anti talle koos nurjatutega ta haud, koos rikastega ta surmakoda. Ka surma esitab jutustaja minevikulisena.
53:10–11a Saabub äkiline pööre. Issand on see, kes toimib: Kuigi Jumalale meeldis ta rõhumine ja Ta tegi ta haigeks, tervendas Ta selle, kellest (sai) patuohver. Meenutada tasub 53:1: kes on uskunud meie kuulutatut? (Ja) Jumala käsivars – kellele on (seda) ilmutatud? Tekstikriitiliselt keerukas salm 10 on ilmselt pakkunud peamurdmist juba tradentidele, sest salmi teine pool ulatub teisele poole hauda, ilma et lähemat selgitust pakutaks. Ülestõusmisusu seisukohalt on tekst varasem Taanieli raamatu ja 2. Makabite raamatu sellekohastest viidetest.
53:11b–12 Jumala kõne kordab siin 52:13 juba öeldut ja näitab sündmuste keti lõpule viimist, sest tema sulane mõistab õigeks paljusid ja kannab nende karistust. Sulase kannatus on ohvrikannatus ja kannab niisugusena prohvetlikku kriitikat ametliku kultuse vastu, kus mingisugust preesterlikku toimingut ei mainita. Issanda sulase kannatus on ühekordne ja läbitud alatiseks ning seetõttu on siin Heebrea kirja 10:10–13 sõnum implitsiitselt juba olemas.
3. Kirjanduslooline kontekst
Kirjandusliku žanri lõikes saab Issanda sõnu Js 52:13–15 ja 53:11b–12 kirjeldada lausungitena, mida ei juhatata sisse otseselt Issanda sõnadena. Jumala kõnede vahele jääv meie-vormis poeetiline osa meenutab tänupsalmi, kus 53:2–9 esitab kaebuse või kannatuse kirjelduse ja 53:10–11a Jumala päästmise teate. Selle poeetilise teksti erinevust psalmi tavavormist näitavad aga kaks iseärasust. Esiteks see, et „poeemis“ 53:2–11a esinev jutustaja ise ei ole see, kes on kannatuse subjekt ja päästetu. Teiseks esitab jutustaja patutunnistuse, mis on kollektiivne mineviku vormis tagasivaade „meie“ ehk Iisraeli üleastumisele, lambakarja taolisele eksimisele, iga mehe oma teele pöördumisele ehk Jumalast ära pöördumisele.
Tekst Js 52:13–53:12 näib olevat terviklikult kujundatud ühe autori kompositsioon. Jesaja raamatu osana paikneb neljas Issanda sulase laul heade sõnumite toomise (52:7–12) ning järgneva õnne tõotuse (54:1–55:13) vahel. Õigupoolest troostitakse Siionit ja kuulutatakse Paabeli vangis olijaile vabadust tervelt peatükkides 51 ja 52 ning see trööstimine algab Js 40:1. Jesaja raamatu peatükid 40–55 pärinevad suuresti ilmselt ühelt nime poolest tundmatult autorilt, kes elas hiljem kui peatükkide 1–39 põhiautorid ja teda nimetatakse Teiseks Jesajaks ehk Deuterojesajaks. Selle raamatu eripära on neli Issanda sulase laulu, millest näiteks esimest (Js 42:1–4) on evangelist Luukas kasutanud Jeesuse avaliku tegevuse alguse iseloomustamisel (Lk 4:16–21). Missugusel määral on nelja Issanda sulase laulu kujunemine Deuterojesaja enda töö ja kui palju toimis ta seal saadud materjali redaktorina, ei ole võimalik kindlusega öelda.
Deuterojesaja kuulutuse lausungites on vormiliselt ülekaalus õnnekuulutused, hümn eelseisvale lunastusele, prohvetlik kõne, mis põhjendab Jhvh ainujumalust. Deuterojesaja esindas teoreetilise monoteismi juurdumist Iisraelis. Silma hakkab ka Pärsia kuninga Küürose nimetamine Issanda salvituks, kellelt oodati rahva päästmist Paabeli ikkest (45:1). Salm on ühelt poolt mõistetav selle põhjal, et Iisraeli kuningaid salviti kuninga ametisse. Erand on aga selles, et Küüros (Koores) ei olnud Iisraeli kuningas.
4. Ajalooline kontekst
Iisraeli rahvas on haledas olukorras, paljaks riisutud ning vangikodades (42:22–24 jm). Siion on vang (52:2) ja Iisraeli rahvas on laiali pillatud, aga ta kogutakse kokku igast ilmakaarest (43:5j) ja seetõttu on suur pööre lähedal. Seetõttu on loomulik kujutada, et prohvet paikneb Paabeli eksulantide hulgas ja tema kuulutus on suunatud Paabeli vangidele. Kui võtta tõsiselt legendi, et 539 eKr Babüloni vallutanud Pärsia kuningas Küüros andis juutidele loa asuda koduteele Iisraeli poole, siis peaks autori tegevusaeg jääma aastatesse enne seda sündmust.
5. Paralleeltekstid
Neljas laul Issanda sulasest on oma eripäraga äratanud tähelepanu ka Iisraeli enda hilisemas usundiloos ja seda enam noores kristluses. Otsesed paralleelid puuduvad, kõige lähem paralleel on Psalm 22. Seal ei ole kannatava sulase kujundit, ent õige kannatuse kirjeldus on sarnane Js 53 kujutatuga. Psalmi lõpul kirjeldatakse rahvaste tagasipöördumist Issanda juurde ja kummardumist kellegi ette, keda täpsemalt ei esitata (Ps 22:28–32). Motiivina esineb tapale viidava süütu talle kujund Jr 11:19 ja see tõstatab küll kirjandusliku sõltuvuse või motiiviloolise kokkupuute küsimuse, ent Jr 11:19 kujutatakse ilmselt prohvetit ennast ja mitte lunastavat asekannatatajat.
6. Tõlgendusloolised märkused
Vt ka 2018. aasta ning 2019. aasta kommetaare:
https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/suur-reede/ https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/kirikuaasta-2018-2019/suur-reede/
Judaistlik eksegees on Js 52–53 Issanda Sulast mõistnud pea alati kollektiivse kujuna, Iisraeli rahva kehastusena. Üksikud mõtlejad on püüdnud teda isikustada, näinud temast viiteid muuhulgas Moosesele. Kristlik kirik on seevastu oma algusajast peale mõistnud Js 52–53 Jeesuse Kristuse kannatuste ja surma ettekuulutusena ning nende tähenduse avajana.
Issanda kannatava sulase kujundit on kasutatud varakristlikus hümnis, mille Paulus kirja pani. Enese olemusest loobumine ja enese tühjendamine surmani koos lõpul ilmsiks saava ülendamisega Fl 2:6–11 meenutab Js 53 poeetilist kannatuse ja ülenduse seost, eriti kui mõista Js 52:13 kohe esitatud lõplikku vaadet tulevasele ülistusele. Hilisemast ajast saab märkida seda, et apostliku usutunnistuse mõttearendusele Jeesuse kannatuse kohta, risti löömise, surma ja matmise kohta leiab just sellest Jesaja raamatu perikoobist varase ning äratuntava ajendi.
Ap 8:26–40 leiduvas jutustuses apostel Filippusest ja Etioopia eunuhhist loeb palverännakult naasev eunuhh tõllas Js 53:7–8 ning sellest lähtudes kuulutab Filippus talle evangeeliumi Jeesusest.
G. F. Händeli oratooriumi „Messias“ libretist Charles Jennens kasutab oratooriumi teise osa kirjutamisel rida salme Js 53 peatükist:
nr 23 – aaria „He was despised“ (Js 53:3 ja 50:6),
nr 24 – koor „Surely, He hath borne our griefs“ (Js 53:4–5),
nr 25 – koor „And with His stripes we are healed“ (Js 53:5),
nr 26 – koor „All we like sheep, have gone astray“ (Js 53:6),
nr 31 – retsitatiiv „He was cut off out of the land of the living“ (Js 53:8).
„Kristus surutõrres“ kujutab Kristust seismas viinamarjapressi all või surutõrres, tallamas viinamarju ning olles ise pressitavate viinamarjade rollis. Pressi alt voolav mahl omandab Kristuse vere tähenduse, mis kogutakse karikasse. Selle stseeni lähtekohaks on rea kirjakohtade (muuhulgas Js 63:3; Ilm 19:13–15; 1Ms 49:11; Ül 1:14; 4Ms 13:23–24; Ps 8; Ps 80) tõlgendamine ja seostamine Augustinuse ning teiste kirikuisade poolt. Pilt oli kristlikus kunstis laialt levinud 12.–18. sajandil. Kuigi pildiga seotud rõhuasetused aja jooksul muutusid, jäi stseeni väline vorm suures osas muutumatuks ning jäi vagadusellu püsima ka pärast reformatsiooni.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Christus_in_der_Kelter_%C3%96NB_Mus_Hs_15501_fol_86v.jpg
„Valude mees“ on üks Issanda Sulase tiitleid (Js 53:3), mis on leidnud laialt kujutamist harduspiltidel. Neil on kujutatud vööni paljast Kristust, kes näitab haavu kätes ja küljes, sageli on ta kroonitud okaskrooniga. Teinekord kujutatakse tema juures ka ingleid ning kannatusriistu. „Valude mehe“ ikonograafia kujunes välja alates 13. sajandist ning oli eriti populaarne Põhja-Euroopas. Muuhulgas on teda kujutatud Tallinna Püha Vaimu kiriku tiibaltari välistiibade välisküljel.
Js 53 kõneleb Issanda Sulase kannatustest ja surmast oma rahva asemel ning rahva pärast. Lähemast ajaloost võib tuua paralleele preester Maximilian Maria Kolbega, kes lubas ennast hukata ühe Poola pereisa asemel. Meiegi uudistesse jõudis uudis märtsi keskel koroonasse surnud Bergamo preestrist Giuseppe Berardellist, kes loobus hingamisaparaadist, et anda see temast nooremale patsiendile.
1955. aastal kirjutas Hugo Lepnurm muuhulgas Js 53-st pärinevatele tekstidele kantaadi „Lunastus Kristuses“.
7. Liturgilised soovitused
2020. aasta Suur Nädal on eriolukorra tõttu ainulaadne. Ilmselt ei peeta väga paljudes kirikutes neil päevil jumalateenistusi ja kus peetakse, kantakse need interneti või televisiooni kaudu üle koguduseliikmete kodudesse. Rahvakogunemistele seatud piirangute ning karantiininõuete tõttu tuleb liturgia niimoodi ümber korraldada, et kõige kaalukam osa nende päevade sõnumist jõuaks võimalikult paljude inimesteni.
Kuna armulauda on lubatud jagada vaid neile, kes seda isiklikult soovivad, siis annab eriolukord kogudustele ainulaadse võimaluse hakata ka edaspidi Suurel Reedel pidama sõnajumalateenistusi, minnes sellega tagasi varakristliku praktikani, et Suur Reede on ainus päev aastas, mil armulauda ei seata.
Jumalateenistuste Käsiraamatus leidub Suure Reede jumalateenistuse kord (lk 512–520), mis järgib põhijoontes sajandeid läänekristlikus kirikus kasutusel olnud jumalateenistuse korda. Suure Reede jumalateenistuse muusika vt Käsiraamatust lk 669–681.
Agendas leidub kaks Suure Reede liturgilise jumalateenistuse varianti, lk 183–189 ja lk 190–198. Neist viimane sisaldab ka kaebesalmide (improperia) lugemist. Nende jumalateenistuste põhiosa moodustab Kristuse kannatusloo lugemine vaheldumisi koguduselauludega. Agenda kord ei näe liturgilisel jumalateenistusel ette jutlust. Kuna Agenda kasutab Uues Lauluraamatus leiduvaid koraale, tuleb igas Agendat kasutavas koguduses kindlasti koraalide valik üle vaadata ja (nagu on juba soovitatud jõuluõhtu juures) on kohane lektsioonid viia kooskõlla praegu kehtiva piiblitõlkega.
Liturgiline värv on punane või must, altaril ja kantslil võivad liturgilised tekstiilid sootuks puududa (need on maha võetud juba Suure Neljapäeva jumalateenistuse lõpus). Kirikukelli ei helistata, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks.
Järgnevalt on toodud koraalivalik Suure Reede sõnajumalateenistuse jaoks, arvestades seda, et jumalateenistus peetakse sõnajumalateenistuse korra alusel (kui loetakse Kristuse kannatuslugu Johannese evangeeliumist (Jh 18:1–19:42), võib selle jagada mitmeks osaks ning liigendada koguduselauludega). Käsiraamatu Suure Reede jumalateenistuse kord võimaldab algus-, palve- ja lõpulaulu ära jätta, mistõttu need on paigutatud nurksulgudesse.
Eriolukorra tõttu võib ülekantava jumalateenistuse puhul olla vajalik kohandada jumalateenistuse korda kohalike oludega.
[Alguslaul: 78].
Päeva laul: 94.
Jutluselaul: 81.
[Palvelaul: 92].
[Lõpulaul: 93].
Päeva palve: Käsiraamat, lk 134, nr 4 / Agenda, lk 99, nr 1.
Kirikupalve: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 18, või Käsiraamat, lk 516–519 / Agenda, lk 99–101. Kirikupalve asemel võib laulda ka litaaniat KLPR 474 või KLPR 475.
8. Muud soovitused
Jutluses võib ette antud teksti pikkust arvestades ette lugemisel küll piirduda peatükiga 53, ent sisulisel ülesehitusel on vaja arvestada tervikuga Js 52:13–53:12. Abistav struktuur on toodud ülal punktis 2.
1. Jumala kõne (52:13–15): Jumal annab teada oma sulase tarkusest ja lõplikust ülendamisest. Jumal teatab ka oma sulase alandusest, mida kuningad ja rahvad ei mõista.
2. Meie-kõne (53:1–11a) kui jutustus sulase kannatusest ja ülendamisest: meie inimestena ei ole uskunud Jumala kuulutust ega mõistnud ilmutust. Jutustus sulase kannatustest ja surmast on mõistetamatu. See pahandab ja paneb meid häbenema. Siiski on siin vaimuliku ärkamise ja patukahetsuse tärkamise algus. Issand küll loovutas oma sulase, aga tõi ka sündmustesse pöörde.
3. Jumala kõne (53:11b–12):
Jumalik ennustus õige sulase õigusteo ja selle tagajärgede kohta täitus.
Kasutatud kirjandust
McKenzie, John L. (1968). Second Isaiah. Anchor Bible 20. Garden City, New York.
Westermann, Claus (1977). Isaiah 40–66. A Commentary. The Old Testament Library. Philadelphia, Pennsylvania.
(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 ja 8 on koostanud
Randar Tasmuth, alapeatüki 6 R. Tasmuth ja Joel Siim, alapeatüki 8 J. Siim,
toimetanud Urmas Nõmmik.)
