EELK perikoopide abimaterjal 2/8: tuhkapäev ja palvepäev (Mt 6:16–21)
1. Perikoobi tekst
Eri käsikirjades on perikoobi tekstis üksikuid vähemolulisi sõnavariatsioone. Näiteks on salmis 16 sõna hōs ’nagu’ nooremates käsikirjades esitatud pikemalt: hōsper ’nõnda nagu’ (vrd P1968 ja P1997 väljaandeid). Salmis 18 varieerub sõna „varjatu“ tüvi – vastavalt siis kas kryphaios (vanemates käsikirjades) või kryptō (Bütsantsi tekstis). Samuti lisavad mõned käsikirjad salmile 18 täiendava lõpuna sõnad en tō phanerō ’valguses’. Kõigil neil juhtudel on Nestle-Alandi väljaandjad järginud tekstikriitika põhiprintsiipe, mille kohaselt lühem on parem ja vanem on parem. Mõned uurijad on siiski ka arvanud, et salmis 18 tunnistavad „varjatuse“ ja „saladuse“ ditograafiat ehk topeltkirjutust.
2. Struktuur
Perikoop on struktureeritud kahe antiteetilise entümeemina. Entümeem on süllogismi retoorikavariant, mis leidis kasutust eri viisidel, üks levinumaid neist oli põhimõte „reegel-juhtum-tagajärg“. Niisiis:
Üleskutse / reegel: aga kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks.
Juhtum: nõnda nagu silmakirjatsejad; sest nad teevad oma palge näotuks, et rahvas näeks neid paastuvat.
Tagajärg: tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!
Üleskutse / reegel: vaid kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale.
Antiteetiline juhtum: et su paastumine ei oleks nähtav inimestele, vaid su Isale, kes on salajas.
Tagajärg: ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule.
3. Kontekst
Perikoop on osaks Jeesuse mäejutlusest (Mt 5:1–7:29), viimane omakorda on aga esimene viiest evangeeliumis leiduvast pikemast Jeesuse kõnest. Ülejäänud on Mt 10:1–42; 13:1–52; 18:1–35 ja 24:1–25:46. Iga kõne lõpeb lausega „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud“ – vt Mt 7:28; 11:1; 13:53; 19:1 ja 26:1 (sõna „kõned“ on kohati asendatud teiste sõnadega). Norman Perrin (kes küll liigendab neid tekste natuke teisiti kui siin tehtud) on oma klassikalises Uue Testamendi sissejuhatuses (The New Testament: an Introduction. New York et al: Hartcourt, 1974) nimetanud neid kõnesid „Uue ilmutuse raamatuteks“ ilmse vihjega viiele Moosese raamatule. Siinkohal on sobiv esitada ka Perrini Matteuse evangeeliumi terviklik liigendus, mis koosneb samuti viiest osast:
- Sissejuhatus (1:1–4:17) seletab, kes ja mis Jeesus on – Jumala uus ilmutus.
2. Jeesuse pöördumine Iisraeli poole (4:18–13:58): Jumala uue ilmutusena täidab Jeesus vana ja pöördub selle kohaselt kõigepealt terve Jumala rahva poole, kes ta siiski tagasi lükkavad.
3. Jeesuse tähelepanu jüngritele (14:1–20:34): senise Jumala rahva poolt tagasi lükatud Jeesus pöördub uue Jumala rahva, oma jüngrite, poole ja valmistab neid ette nende tööks maailmas.
4. Jeesus Jeruusalemmas (21:1–25:46): draama läheneb kulminatsioonile, viimane kokkupõrge juudi rahvaülematega ning viimse kohtupäeva kuulutus.
5. Kannatus, surm, ülestõusmine ja suur misjonikäsk (26:1–28:20): draama kulminatsioon.
Ehkki Matteuse evangeeliumi puhul on võimalikud ka teistsugused liigendused, näitlikustab siinesitatu hästi mäejutluse koha ja suunitluse evangeeliumi tervikus. Mäejutlus portreteerib Jeesust kui uut Moosest. Mäejutlus ise liigendub järgmiselt:
5:3–12 Eshatoloogilised õndsakskiitmised.
5:13–16 Sool ja valgus kui jüngrite eriline staatus.
5:17–20 Kristliku usu olemus: kuulekus uuele ilmutusele.
5:21–48 Antiteesid vastandavad uue ilmutuse vanale.
6:1–18 Almuste andmine, palve ja paastumine vastandudes variseridest silmakirjatsejatele.
Siinne perikoop lõpetab selle rea.
6:19–34 Erinevad kujundid, mis kirjeldavad tõeliselt õiget inimest.
7:1–12 Erinevad maksiimid, mis illustreerivad uut õigust.
7:13–27 Hoiatused, mis rõhutavad uuele ilmutusele kuuletumise vajadust.
7:28–29 Esimese uue ilmutuse raamatu formaalne lõpp.
4. Kirjanduslooline kontekst
Küllalt suures osas on mäejutluses esitatud materjale korratud ka Luuka evangeeliumis (eriti nn „lageda välja jutluses“ Lk 6:17–49, aga ka mujal). Samuti on mitmed ütlused leitavad Tooma evangeeliumist. Paralleelide põhjal on enamik uurijaid arvamusel, et mäejutluse aluseks on evangelist kasutanud niinimetatud Q-allikat. Käesoleva perikoobiga seoses tuleb aga tõdeda, et paralleele teistes evangeeliumites ei ole, ning see sunnib tõdema, et autor on kasutanud kas oma, „Matteuse eriallikat“, või toetub lihtsalt vabalt levinud suulisele pärimusele. Vahe nende vahel sõltub tõlgendaja otsusest – kas ta tahab iga seda tüüpi teksti taga näha mingit kirjalikku allikat või rahuldub tõdemusega, et autor, kes osales sellessamas pärimuskultuuris, millest lähtuvalt ta kirjutas, võis omada ka muid teadmisi kui ainult kättesaadavad kirjalikud materjalid. Perikoobi entümeemiline struktuur on tugev argument suulise tausta kasuks.
5. Ajalooline kontekst
Kultuuriliselt oli paastumine ehk söögist ja joogist teatud ajaks loobumine märk sellest, et inimene vajas abi. Paast võis olla ritualiseeritud või mitteritualiseeritud. Mitteritualiseeritud paast võeti ette siis, kui inimest tabas mingi suurem häda, millega tal puudus võime toime tulla. Näiteks kui lähedase surma puhul kaotas inimene söögiisu ja une, ta ei hoolinud enam oma välimusest, siis oli see ümbritsejatele märgiks sellest, et tegu on appikutsega. Paast oli ühtlasi ka enda alandamine, enda toimetulekuvõime puudumise kuulutamine. Aule orienteeritud ühiskonnas, nagu seda Piibli-aegne ühiskond oli, reageerisid paastuja kaaslased sellele kui signaalile: näita oma auväärsust ja tule mulle appi! Nad tundsid end olevat kohustatud aitama.
Iisraeli traditsioon tundis selle kõrval ka ritualiseeritud paastu, eriti kui tegu oli mingi suuremat sorti sotsiaalse või poliitilise katastroofiga. Sel puhul alandasid inimesed end kollektiivselt Jumala kui taevase patrooni ees. Mõttekäik oli sarnane: kui juba naabrid minu häda korral mu alanduses mulle appi tulevad, siis kui palju enam teeb seda meie Lepingu Jumal?
Paastumise tava on käesoleva perikoobi üleskutses lihtsalt eeldatud. Evangelist portreteerib Jeesust paastumas pärast tema ristimist ja seoses saatana kiusatustega (Mt 4:1 jj). See on Jeesusele tema missiooni eel suurema läbikatsumise paast, millega ta usaldab ennast kõigiti Jumala kätte. Hiljem, oma avaliku tegevuse ajal ta enam ei paastu, küll aga vihjab sellele, et tema jüngrid paastuvad ta surma järel (Mt 9:14–17).
Jeesuse nõue, et paastumine kui appikutse toimuks salajas, markeerib siinkohal niisiis usu individualiseerimist: paast kui kommunikatsioon tuleb suunata naabritelt Jumalale.
6. Paralleeltekstid
Jeesuse nõude taustaks on Js 58:2–19, kus prohvet suhtub paastumisse üsna sarnaselt. See peab olema suunatud vahetult Jumalale ja avalik abipalumine peab asenduma just paastuja heategevusega – kui sa oled hädas, siis otsi üles inimene, kes on sinust veel suuremas hädas, ja aita teda!
7. Tõlgendusloolised märkused
Leina ja patukahetsuse väljendamiseks on tuhka kasutatud juba Piibli aegadel. Kui Amnon vägistas oma poolõe Taamari, pani Taamar „enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata“ (2Sm 13:19). Iiob ütleb Jumalale: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas“ (Ii 42:5–6). Jeremija kutsub patukahetsusele: „Mu rahva tütar! Rõivastu kotiriidesse ja püherda tuhas“ (Jr 6:26). Taaniel anus ja otsis Jumalat „paastudes, kotiriides ja tuhas“ (Tn 9:3). Makabid valmistusid lahinguks: „Nad paastusid sel päeval ning panid endale kotiriided selga ja tuhka pähe, käristades oma riided lõhki“ (1Mak 3:47). Jeesus viitab sarnasele praktikale Mt 11:21 ja Lk 10:13: „Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on aset leidnud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas meelt parandanud.“
Kristlased jätkasid tuha kasutamist meeleparanduse välise märgina. Tertullianuse sõnul peab pattude kahetsemisega kaasnema riietumine kotiriidesse ja istumine tuhas. Eusebios märgib, kuidas kahetsev usutaganeja puistas end tuhaga üle, paludes paavst Zephyrinuselt armulauaosadusse tagasivõtmist.
Kümnenda sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas (kuid mitte Roomas) saanud usklike hulgas tavaks võtta paastuaja esimesel päeval vastu tuhamärk. Paavst Urbanus II võttis tava kasutusele ka Roomas. Tuhkapäeva nimetus ladina keeles on Feria Quarta Cinerum – tuhakolmapäev.
Frank Senni sõnul on keeruline kindlaks teha, millal luterlikus kirikus loobuti tuha kasutamisest. Kirikukorrad ei keelusta üheselt mõistetavalt tuha kasutamist, kuid ei anna ka juhiseid tuha õnnistamiseks või jagamiseks (vt siit https://web.archive.org/web/20140302000737/http://www.gloriachristi.org/id37.html).
Tuhka- ja palvepäevaga algab läänekristlikus kirikus paastuaeg. Kui küsida „inimeselt tänaval“, mida paastumine tähendab, saab ilmselt üsna sarnase vastuse: toidust loobumine. Laialt on levinud paastulaagrid, mille eesmärk on füüsilise heaolu saavutamine. Paastust või valitud toidusedelist loodetakse abi kõikvõimalike haiguste vastu.
Kui toksida suuremate raamatupoodide otsingusse sõna „paast“, leiab mitmeid raamatuid, milles paastu käsitletakse imerohuna kõikvõimalike tervisehädade vastu. Nii lubab üks doktor, et paastudes „suudab igaüks elada täisväärtuslikumat elu, hoida oma tervisemuresid kontrolli all ja püsida tõbedest priina ka ilma arstirohtudeta“. Teine autor väidab, et „inimene on sündinud aegajalt paastuma. See ilmneb tohututes tervisega seotud eelistes, mida niinimetatud lühiajaline paast endaga kaasa toob. Südame ja soolestiku koormus väheneb. Põletikele pannakse piir. Depressioonid leiavad leevendust ja kehaomased rakud noorenevad. Tulemus on aga täiesti vahetult nähtav ka meie kehakaalus.“ Või lubab kolmas autor, kuidas põhjalikult paastuda tuleb elus vaid korra: „/…/ ainult nii saavutatakse täielik ja kehaline vaimne tervis ning jõutakse tõeliste, ka meeleliste naudinguteni, millest praegusel inimkonnal pole enam aimugi.“ Sama autori sõnul on haiguse põhjus „väär toitumine. Kui ületoitumine on inimese haigestumise peamine põhjus, siis on seisundi korrigeerimiseks vajalik paastukuur“.
Oluline on tuhka- ja palvepäeva jumalateenistusel rõhutada asjaolu, et paastumine ei ole üksnes toidust loobumine, vaid et paastumisega kaasneb meeleparandus. Õigupoolest on millestki teadlik loobumine ja enesepiiramine lihtsalt vahend meeleparanduse teel.
Martin Luther pidas paastumist vajalikuks lihahimu allasurumiseks ja surmamiseks. Seetõttu on luterlikes kirikutes rõhutatud rohkem vabatahtlikku paastumist kui kollektiivset paastumist, kuigi mõningad kirikuaasta perioodid ja tähtpäevad on olnud ühise paastumise aegadeks. Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (Evangelical Lutheran Church in America) koostatud raamatus A Handbook for the Discipline of Lent (Thomas L. Weitzel, 1978) tuuakse järgmised põhimõtted:
- paastu tuhkapäeval ja suurel reedel, süües päeva jooksul vaid ühe kerge eine, tavaliselt lihata;
- hoidu liha söömisest kõikidel paastuaja reedetel, süües selle asemel näiteks kala;
- kõrvalda mõni roog või toiduainete grupp söögilaualt terveks paastuajaks, hoides rikkalikud ja rasvased toidud ülestõusmispühaks;
- püüa mitte süüa enne armulauale minekut;
- kogu paastuaja jooksul hoidu mõnest lemmiktegevusest (televiisori vaatamine, kinos käimine) või piira seda märgatavalt ja selle asemel palveta, loe Piiblit või harduskirjandust.
Martin Luther märgib Väikeses Katekismuses armulauaks valmistumise kohta: „Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks; kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse: „teie eest antakse“ ja „valatakse pattude andeksandmiseks“. Kes aga neid sõnu ei usu või neis kahtleb, see on vääritu ja kõlbmatu; sest sõna „teie eest“ nõuab täiesti usklikku südant.“
Õigeusu kirikus lauldakse paastuaja alguses püha Andrease patukahetsuskaanonit. Kaanonit nimetatakse ka Suureks Kaanoniks, kuna see koosneb koguni 250 troparist. Kaanoni alguses kõneleb patune hing:
„Kust pean ma hakkama oma õnnetu elu tegude üle nutma? Mis aluse pean ma panema nüüdsele nutulaulule? Aga Sina kui Helde, anna mulle andeks minu patud.
Tule, oh õnnetu hing, oma lihaga, tunnista patud üles kõikide Looja ees, ja hoia ennast nüüd oma endise rumaluse eest, ja too Jumalale patukahetsemise pisaraid.“
Isa Ioannis Chryssavgis (sünd 1.4.1958, Oikumeenilise Patriarhi nõunik keskkonnaküsimustes) kirjutab: „Paastumine tähendab eemaldumist sellest, mida mina tahan, ning liikumist selle poole, mida maailm vajab. See tähendab vabanemist ahnusest, kontrollimisest ja sundusest. See tähendab loodu vabastamist hirmu ja hävingu kütkeist. Paastumine tähendab asjade väärtustamist nende endi ja mitte meie pärast. See tähendab imetlusvõime tagasi saamist ning täitumist headuse ja jumalikkusega. See tähendab kõiges Jumala nägemist ning Jumalas kõige nägemist“ (vt siit https://www.facebook.com/notes/ortodoksia-eestis/paastumisest/10154771913007702/).
Vanas Testamendis annab Jesaja paastumisele ühiskondliku mõõtme: Js 58:5–7. Seda on kaasajal rõhutanud katoliku kirik, märkides, et paastuajal toidu pealt kokku hoitud raha on kohane annetada heategevuseks. Edinburgh’ ülikooli kaplan, dominiiklane John O’Connor märgib: „Almuste andmine, palve ja paastumine sisaldavad endas kõik mingil määral ohverdust ja ebamugavust. Anda neile, kes on puuduses, tähendab mitte kasutada olemasolevaid vahendeid omaenda naudingute tarvis; palvetamine võib tähendada seda, et me pühendame aega Jumalale siis, kui me sooviksime võib-olla teisi asju teha; paastumise juurde kuulub vähemalt mingisugunegi ebamugavustunne ja näljakogemus. Kõik need paastuaja loobumised kasvatavad meis distsipliini, nii et me ei ole juhitud oma himudest ja liigume seega vabaduse suunas“ (vt siit http://www.katoliku.ee/index.php/et/esyndmused/etunnistused/1506-andkem-sel-paastuajal-oma-osa-ja-tehkem-seda-usaldusega-paastuaeg-2017).
Vana Testamendi eeskujude kohaselt riietusid juudid patukahetsuse ja leina märgiks kotiriidesse ning ei pesnud ega salvinud ennast. Õige paastumise kohta märgitakse: „Jumala nimel paastujad leiavad Palgelt armu“ (Test. Jos. 3). Ka Jeesus soovitab õigel paastujal pesta nägu ja salvida ennast, et paastumine kui sisemine pöördumine Jumala poole oleks vaba kõigest välisest (Strack-Billerbeck I:426).
8. Liturgilised soovitused
Tuhka- ja palvepäevaga algab kirikuaastas paastuaeg, mida liturgiliselt iseloomustab loobumine inglite kiituslaulust („Au olgu Jumalale kõrges“ koos järgneva kolmainsuslauluga) ning halleluujast nii lauluna enne evangeeliumi kui ka versiculum’i lõpus enne tänupalvet pärast armulauda.
Agenda järgi teenides asendab inglite kiituslaulu („Au olgu Jumalale kõrges“) Ilmutusraamatu aklamatsioon „Tall, kes on tapetud…“ koos Nikolaus Deciuse koraaliga „Oh süüta Tall, oh Jeesus“. Põhimõtteliselt ei keela Deciuse koraali kasutada ka Jumalateenistuste Käsiraamat, kuid sel juhul asendab koraal Kyrie-litaaniat (lk 560).
Liturgiline värv on paastuajal violett, palvepäeval võib kasutada ka musta.
EELK Kirikuseadustiku praegu kehtiv redaktsioon ei tunne korralisi palvepäevi. Paragrahv 26 sätestab lakooniliselt: „Palvepäevad ja nendel kasutatavad lektsioonid kuulutab välja peapiiskop.“ Siiski on viimastel aastatel kujunenud välja tava pidada palvepäeva tuhkapäeval. Ka ei ole lektsioone eraldi välja kuulutatud, vaid kasutusel on olnud tuhkapäeva lektsioonid.
Jumalateenistuste Käsiraamatus leidub „eriliste päevade ja juhtumite“ hulgas eraldi proprium „Patukahetsus ja palve. Palvepäev“. Siiski juhib Käsiraamat tähelepanu sellele, et kui palvepäeva peetakse tuhkapäeval, peetakse jumalateenistus tuhkapäeva korra alusel.
Seega on järgmiseks antud tuhkapäeva jumalateenistuse kord. Võib pidada nii armulauaga jumalateenistuse kui ka sõnajumalateenistuse. Tuhkapäeva jumalateenistuse kord on leitav Käsiraamatust, lk 502–505.
Enne jumalateenistuse algust pannakse altarile valmis nõu tuhaga, mida võib niisutada vee või oliiviõliga. Tuha saamiseks võib põletada eelmise aasta palmipuudepüha protsessioonis kasutatud oksi.
Jumalateenistuse sissejuhatuses jääb patutunnistus ja armukuulutus ära. Jutluse järel toimub ühispiht ja tuhamärgi tegemine: pihimeditatsioon (variante vt Talituste Käsiraamat, lk 96–100; kuna palvepäeval on loetud kümmet käsku, sobib eriti variant A. Pihimeditatsioon jääb ära, kui lauldi Kyrie-litaaniat), süümejuurdlus, patutunnistus, tuhamärgi tegemine.
Jumalateenistus jätkub kirikupalvega, milleks sobib litaania (KLPR 474 või Käsiraamat, lk 581–584). Jumalateenistuse lõpus võib harjumuspäraste õnnistamissõnade asemel kasutada tuhkapäeva jumalateenistuse korras tooduid (Käsiraamat, lk 505).
Alguslaul: 71.
Päeva laul: 215.
Jutluselaul: 65.
Pihilaul: 66.
Ettevalmistuslaul: 225.
Lõpulaul: 68 (NB! Koraali 2. salmi kahes esimeses reas on kaks viga. Õige on laulda: „Arm, kes Sina oled nutnud, Õlimäel verd higistan’d“)
Päeva palve: Käsiraamat, lk 100 nr 1.
Kirikupalve: litaania KLPR 474 (või KLPR 475) või Käsiraamat, lk 581–584.
Kiituspalve: Paastuaeg (I või II), Käsiraamat, lk 349–350.
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 101, nr 1.
Agenda tuhkapäeva ei tunne, üksnes palvepäeva. Jumalateenistuse kord annab selleks puhuks napid juhised. Algussalmide järel loeb vaimulik kogudusele ette kümme käsku 2Ms 20:2–14 sõnastuses, millele kogudus vastab koraaliga „Keset selle elu sees“ (KLPR 473:1). Jumalateenistus jätkub patutunnistuse ja armukuulutusega.
Alguslaul: 71.
Kümne käsu lugemise järel: 473:1.
Päeva laul: 215.
Jutluselaul: 65.
Kirikupalve: litaania KLPR 474 või KLPR 475.
Lõpulaul: 68.
9. Muud soovitused
Tuhkapäevaga algab kirikukalendris neljakümnepäevane paastuaeg. Selle pikkus viitab ajale, mis Jeesus oli kõrbes paastumas ja palvetamas enne oma avaliku tegevuse algust (Mt 4:1–11; Mk 1:12–13; Lk 4:1–13). Jeesus samastub siin omalaadselt Moosesega, kes kahetses ja paastus kõrbes 40 päeva kuldvasika valmistamise pärast (2Ms 34:27–28).
Tuhkapäev on täpselt 46 päeva enne ülestõusmispüha. Kõige varasem võimalik tuhkapäeva kuupäev on 4. veebruar (kui ülestõusmispüha langeb tavalisel 22. märtsile), nii oli see aastatel 1598, 1693, 1761 ja 1818 ning on järgmine kord aastal 2285. Kõige hilisem tuhkapäev saab olla 10. märsil (kui ülestõusmispüha on 25. aprillil), näiteks aastatel 1666, 1734, 1886 ja 1943, järgmine kord aastal 2038. Kogu kristliku ajaarvamise jooksul ei ole tuhkapäev veel olnud 29. veebruaril, esimest korda tuleb see aastal 2096 ning 3. aastatuhandel veel 2468, 2688, 2840 ja 2992. 29. veebruaril saab tuhkapäev olla vaid sellisel liigaastal, mis algab pühapäevaga ning mil ülestõusmispüha on 15. aprillil.
(Punktid 1–6 on koostanud Ain Riistan, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
