EELK perikoopide abimaterjal 2/1: teine advent (Lk 21:25–33[34–36])
1. Perikoobi tekst
21:28 Salmi edastatakse käsikirjades erinevalt. Enamuses käsikirjades on absoluutne genitiiv „aga nende alates“, ühes käsikirjas aga „aga nende tulles“ (archomenon / erchomenon). Samuti jätkub salm mõnes käsikirjas „ajage end jälle sirgu“, mõnes teises aga „võtke kate“ (anakypsate / anakalypsate). Need on väikesed kuulmisvead käsikirjade ümberkirjutajatel.
21:30 Salmis aga on täiendusi: “(lasevad küpseda) oma vilju, on juba teada, et on juba lähedal”; ,,nendest te tunnete, et lähedal juba”. See viitab antiikse ümberkirjutaja soovile täiendada ja selgitada.
21:36 Salmis on sarnaselt 28. salmile ilmselt tegemist kuulmisveaga, kui „suudaksite“ asemel seisab paljudes käsikirjades „osutuksite väärilisteks“ (kathischysete / kathaxiothete).
2. Perikoobi struktuur
Perikoop on võetud Jeesuse kõnest, mille kõik sünoptilised evangeeliumid esitavad sama hästi kui ühte moodi ja samas mahus ning peaaegu sama ülesehituse ja sisuga (vrd Mk 13:24–31; Mt 24:29–35). Teksti liigendamisel tekib raskusi, sest perikoop katab kolm punkti palju mahukamast Jeesuse kõnest.
Siiski on perikoobis üks selge tunnusjoon: salmist 25 alates hakkab Luuka evangeelium muutma Markuse teksti rohkem kui eshatoloogiakõne esimeses osas. Valeprohvetite eest hoiatamine ja Joeli tsitaat märkidest taevas sulatatakse salmides 25–28 kokku harmooniliseks taeva ja mere hirmudest rääkivaks lõiguks, mis lõpeb lunastuse mõttega.
Salmid 29–33 koondavad aja ja aegade muutuste arvestused.
Kolmas lõik, salmid 34–36 on Markuse eeskujust sõltumatu Luuka looming, mis põimib endasse ainest, mida me tunneme ka apostlite kirjade manitsuste osast ja mis peab silmas kiriku kestvust.
Mk 13:37 esitatud Jeesuse sõna eschaton’i „aegadest ja tundidest“ paigutab Luukas, teades, et evangeeliumile tuleb veel järg, hoopis Apostlite tegude raamatusse (1:7). See mahukas raamat kirjeldab põhjalikumalt neid aegu ja tunde, mis veel kaua kestavad.
3. Kontekst
Kontekstiks on Jeesuse lõplik lahkumine kodusest Galileast, kus teda tuntakse kui Jumala saadetud Messiast, Jeruusalemma, kus ta tapetakse. Jeesuse sõnumis hakkab kostma ettekuulutusi surmast, seejuures on nendes viiteid, et Jeruusalemmas teeb Jumal ajalugu, ning Jumala leping oma rahvaga ja linnaga asetatakse kohtumõistmise valgusesse. Selles tõuseb eriliselt esile Jeesuse kõne viimsetest sündmustest ning Luuka evangeelium (nagu ka Johannese evangeelium) kirjutavad sellest pikemalt, nii et viimsete sündmuste mõtted käiakse läbi erinevatest vaatepunktidest lähtudes. Üks teema on maailma hävitamine looduskatastroofides, teine Jeruusalemma kui Jumala linna hävitamine (ja kristliku koguduse pääsemine sellest linnast), kolmas ja Luuka jaoks eriti omane on algava koguduse ajastu väljajoonistamine. See viimane näitab, et aeg kestab edasi. Sünoptikud annavad siin kindla koha ka tervikkõnele viimsetest sündmustest.
4. Kirjanduslooline kontekst
Luuka evangeelium ja Apostlite tegude raamat on kirjutatud tervikuna ja ilmselt kusagil Egeuse mere ääres (tõestuseks see, et Apostlite tegude raamatus sisalduvad saarte, linnade ja inimeste nimed on just sellest piirkonnast rääkides konkreetsed, mitte skemaatilised, nagu näiteks Juudamaa, Galaatia või Rooma sündmuste kirjeldustes). Evangeeliumi tekkeaeg peaks paigutuma peale Markuse evangeeliumi levimist Roomast muudesse kogudustesse ja peale Pauluse saamist kõigile tuntud ajalooliseks isikuks: aastaarvuks ei oska tuua muud kui 90.
Tekst kannab Luukale omaseid evangeeliumi redaktsiooni tunnuseid, see on ühe autori töö, kirjutatud heas kreeka keeles, ladus ja sidus. Ta võtab üle Markuse ainest, täiendab seda, tuues teksti sisse kiriku aktuaalseid teemasid.
5. Ajalooline kontekst
Autor on tundmatu kogudusevanem kusagilt Efesose või Korintose kandist, teda nimetatakse Luukaks, et seostada teda Pauluse kaastöölisega Egeuse-äärsel misjoniväljal (Kl 4:14; Fm 24; 2Tm 4:11). Ta tunneb Vana Testamenti selle kreeka tõlke kaudu ning on elanud sellesse sisse sellisel määral, et Iisraeli ja Jeesuse maa on saanud tema jaoks sama hästi kui kodumaaks lugemise, mitte reisimise tulemusena.
Ajalooliseks kontekstiks on juba väljakujunenud, ajaloost teadlik kogudus, mida paneb muretsema Kristuse tagasituleku viibimine, mis on näinud seoses sellega ka kriise: kogudus kohanevat maailmaga ehk liigagi hästi, elades rikkuse-vaesuse ja muude maiste mõõtude raamistikus ja unustades uue elu, mis on pandud kogudusse. Salmid 34–36 pole ka mingi stoa filosoofia enesevalitsuseõpetus, vaid elu seostamine eschaton’iga.
Kõne ajendiks on (kõigi evangelistide järgi) vestlus templi ilust, mis viib kodust kaugel olevad Galilea mehed rahvust ühendavate, Jumala ajaloo teemade juurde. Sellega aga lähenevad nad ühele teisele teemale: nimelt nähakse templit kui Iisraeli religiooni väljendust, Jeesus aga on öelnud, et „kuningriik võetakse nende käest ja antakse rahvale, kes kannab vilja“ (Mt 22:43). Templi juures saab teemaks see, millal ja kuidas sünnib Jumala riigi üleminek Iisraelilt Kristusele.
Markus võis paigutada kõne templi juurde tagantjärele, mõeldes 70. aasta sündmustele.
6. Paralleelkohad
Paralleelideks on sünoptilised paralleelid Mk 13:24–31 ja Mt 24:29–35 ning väikese kahtlusega, kuid traditsioonide üleminekute märkamiseks ühest kirjandusliigist teise võiks lisada ka 1Ts 5:1–11, sest seda Jeesuse sõna tunnevad nii Luukas kui Paulus (Rm 13:13). Allesjäänud aega ei kulutata mõtlematult.
Mõte tähtedest kuulutamas maiseid sündmusi esineb Jl 3:3 j. Antiigis arvati, et taevakehad võivad ennustada ja saata sündmusi inimese elus ja ajaloos. Taevakehadest tehti vahet päikesel, kuul ja tähtedel (planeeti peeti lihtsalt teisiti käituvaks täheks) ning jutt päikesest, kuust ja tähtedest tähendab, et sündmused toimuvad nii päeval kui öösel – päeval pimedus, öösel valgus.
Mere hääled ja liikumised (nendega seosesse asetuvad hingeline rõhutus ja väljapääsmatuse tunne) juhib meid Iisraeli kui põllumeeste tundeelu juurde – nad kartsid merd (Ps 65:8 j).
Paralleelideks evangeeliumi sees võib lugeda veel rida kohti. Luuka evangeelium tõlgendab kuulutuse „lähedal olevast Jumala riigist“ paljudes kohtades ümber pikemaks ootamiseks, näiteks Lk 19:11 ühendab ta „otsekohe tuleva Jumala riigi“ sulastele antud miinidega kauplemisega, mis ju eeldab aja kulgu. Pikalevenivast ootuseajast koguduse elus räägivad Lk 12:35–48; Hb 10:37; 2Pt 3:4.
Taeva ja ilma märkide lugemisele, mis pole võimalik ilma vaimuliku etteantud suunata, on paralleeliks Lk 12:54–57.
7. Tõlgendusloolised märkused
Advendiaja teise pühapäeva teema „Sinu Kuningas tuleb kirkuses“ loob otsese seose eelmist kirikuaastat lõpetanud valvamis- ja igavikupühapäeva temaatikaga. Tähelepanu keskmes on usutunnistuse teise osa viimane õpetuslause: „Sealt (s.t Isa paremalt käelt) tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.“ Pühapäeva teema ja pühakirjalugemised on hea võimalus juba täie hoo sisse saanud kommertsliku jõulutralli keskel peatuda ning käsitleda Kristuse tulemist igavikulises seoses. Advendiaeg ei ole üksnes jõuludeks valmistumise aeg (Kristuse sünni temaatika tuleb otseselt sisse alles advendiaja neljandal pühapäeval), vaid Kristuse tulemiseks valmistumise aeg kõige laiemas tähenduses. Ning see tulemine sisaldab endas ka viimast tulemist kirkuses.
Kristuse taastulemisele on pühendatud arvukalt kunsti-, kirjandus- ja muusikateoseid, mis põimivad Luuka evangeeliumi 21. peatükis leiduvaid pilte teistes evangeeliumide eshatoloogiliste kõnede materjaliga, samuti Ilmutusraamatu ainestikuga. Tasub vaadata materjali, mis on ära toodud kirikuaasta 2017–2018 igavikupühapäeva kommentaari juures.
Tõlgendusloole tagasi vaadates, tuleb tunnistada, et kirikuisad on arutlenud ajaloo ja eschaton’i kokkupuute üle palju. Katastroofide kirjeldused, millest üks, nimelt Jeruusalemma laastamine on ajalooliselt teada, tekitavad küsimuse, kuidas saab Jumala kuningriik nähtavaks? Millal see juhtub? Tänapäeval on tuleviku ennustamisest saanud paljude lemmiktegevus, ja kahjuks ka kristlaste keskel. Harmagedon on tänapäeva kogudustes kesksem kristliku õpetuse koht kui Jumala arm. Kuid nii pole see olnud mitte alati.
Ambrosius on tõstnud esile, et „maailma lõpust teame me juba piisavalt, kui me vaid tunneme Issanda tulekut“. Ta ei kiirusta viima kokku Piibli eshatoloogiliste kirjelduste katastroofe näiteks oma kaasaja rahvasterännakuga – kirikuisa ei tegele Piibli sõnade kohatu kaasaega toomisega.
Kristuse taastulemise aeg ei ole niisiis välja arvutatav, kuigi läbi ajaloo on leidunud hulgaliselt kristlikke rühmitusi, mis on üritanud seda teha. Senini on need eranditult läbi kukkunud. Kristuse taastulemise ootus muutub aktuaalsemaks keerulistel aegadel, olgu põhjuseks siis poliitilised segadused või looduskatastroofid. Selliseid sündmusi püütakse mõtestada muuhulgas Lk 21 leiduva materjali alusel.
Kristuse taastuleku ootust on Lk 21 alusel läbi aegade aktuaalseks muutnud (tänapäeval looduslikeks peetavad) taevanähtused, näiteks päikesevarjutused, komeedid, meteoorid, virmalised. Üks USA kristlik rühmitus tõlgendas 2017. aastal Texase osariiki tabanud orkaan Harveyt nõnda: „Päikesevarjutus oli 21. [augustil] ja Harvey ilmus 25. ja hakkas üleujutusi põhjustama 26. [augustil]. Nüüd vaadake Lk 21:25–26: „Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.“ See on viis öelda, et Jumala sõnad on juba meie jaoks kirjutatud.“
Kirikuisade juurde tagasi minnes, leiab näiteid täpsematest dateerimistest. Näiteks ei taha Aleksandria Kyrillos panna Jesuusalemma laastamist maailmalõpukalendrisse, küll tahavad seda aga lääne kirikuisad, nagu Bonaventura, kes näitas, et Jeesus kuulutanud laastamist ette ja nelikümmend kaks aastat hiljem see sündinudki.
Martin Luther jutlustas 10. detsembril 1531 sellest, tundes veidi nõutust, miks on suvi ja loodus ühendatud talve (Mk 13:18) ja loodu hävitamisega. Oli ju tema mõtetes elu edasikestmine. Luther tõlgendab sündmusi päikeses, kuus ja meres usklike ja mitteusklike jaoks erinevalt. Usklikele on need lohutuseks, nad võivad meenutada katastroofe minevikust ja öelda, et selliseid asju on juba palju üle elatud. Uskmatute jaoks, kes ei hooli Jumala kohtust, on need aga hirmutamiseks.
Sama aja laps ja sama elulootuse kuulutaja oli ka Johann Calvin. Viigipuu kirjeldus näitavat, et kui on talv, paistavad puud olevat surnud, kuid tegelikult on need valmistumas kevadeks. See olevat Jeesuse kuulutus kiriku elust, kirikul polevat tänapäeval „ei voorust ega jõudu“, tegelikult olevat see „täis elujõudu“.
Luuka evangeeliumi 21. peatükk rõhutab seda, et kui uskmatute jaoks on looduskatastroofid ja poliitilised segadused hirmutavad, siis kristlaste jaoks märgivad need lunastuse lähenemist. Otsekui puhkevad pungad viigipuul kuulutavad kevade lähenemist.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett.
Altarililled on soovitavalt lillad või sinised.
Rõhutamaks advendiaja meeleparanduslikku iseloomu, võib gloria jääda ära, luues nõnda seose ülestõusmispühadele eelneva paastuajaga. Viimasest erinevalt ei jää ära halleluuja laulmine.
Alguslaul: 10.
Päeva laul: 177.
Jutluselaul: 176.
Ettevalmistuslaul: 330.
Lõpulaul: 5.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 38, nr 1/ Agenda, lk 77, nr 2.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 7/ Agenda, lk 79–80, nr 2.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348.
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 39, nr 2/ Agenda, lk 81.
9. Muud soovitused
Kristuse teise tulemise temaatika esineb rohkem või vähem rõhutatult mitmes advendiaja koraalis. Näiteks KLPR 5 „Me ootame Sind, Jeesus Krist“; KLPR 8 „Nüüd kiitus olgu Jumalal“, eriti salmid 10–11; ka KLPR 10 ja KLPR 11 on võimalik mõtestada Kristuse teise tulemise valguses.
Samuti sobib avendiaja teisel pühapäeval kasutada koraale, mida tavaliselt lauldakse palmipuudepühal ning kirikuaasta lõpus. Neist eriti KLPR 87 ja KLPR 177 on täidetud Jeesuse taevariigi tähendamissõnadest pärinevate viidetega.
Alates 1693. aasta lauluraamatust kuni Uue Lauluraamatuni (1899) kuulus eestikeelse lauluvara hulka laul Kristuse kolmesugusest tulemisest.
 |
 |
|
Ehsti-Ma Laulo-Rahmat, 1693 |
Eesti maa rahwa Laulu-raamat, 1894 (nr 14) |
|
Üx uhs Laul. Sest kolmesuggusest Christusse Adventi echk Tullemisse Ajast. |
|
|
Tulle doch Taiwast/ armas Jesukenne/ |
Tule nüüd taewast, armas Jeesus, jälle, |
|
Nohret nink Wannat/ keik sind Issand ohtwat |
Wanad ja noored kõik sind, Issand, ootwad |
|
Mixtarwis tullit Taiwast Mahha/ meitel? |
Miks tulid muiste taewast maha meile? |
|
Seperrast tulle nühdkit iggal Tuñil/ |
Seepärast tule nüüd ja iga tunni |
|
Et kus sa tullet jelle öigge Sundja/ |
Kui tuled sa kui õige kohtumõistja |
|
Kuhle meit Jummal sünno körggest Taiwast/ |
Kuule meid, armas Jumal, kõrgest taewast, |
(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punkti 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, punktid 8–9 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
