Taevaminemispüha

EELK perikoopide abimaterjal 2/13: taevaminemispüha (Mk 16:14–20)

 

1. Perikoobi tekst

Tekst puudub kõige vanemates ja tähtsamates Markuse evangeeliumi käsikirjades Codex Sinaiticus’es ja Codex Vaticanus’es. Esimesed tõestatavad vihjed teksti olemasolule pärinevad Justinus Märtrilt ja Eirenaioselt.

16:14 Ülestõusnu ilmumine üheteistkümnele jüngrile, kes istuvad lauas, meenutab teksti Lk 24:36 jj ning on ilmselt sellest inspireeritud. Jüngrite sõitlemine nende uskmatuse pärast esineb ka Lk 24:25 jj. Uskmatust väljendaval sõnal sklerokardia ’südame kõvadus’ on vanatestamentlik taust (vt nt 2Ms 4:21) – süda (hbr leb, kr kardia), mis on Piiblis inimese mõistuse ja tahte asupaik, on ka kanal, mille kaudu inimene võtab vastu Jumala ilmutust. Ühes 5. sajandist pärinevas käsikirjas (Codex Washingtonianus = *W 032) järgneb Jeesuse etteheitele jüngrite sõnaohter õigustus ning Jeesuse sõnad saatana meelevalla all olevate aastate täis saamisest ja eelseisvatest uutest õudustest, ent see tekst erineb oma keelelt ja stiililt nii tugevasti kõigis evangeeliumides leiduvast, et see ei saa olla kuulunud Markuse teksti.

16:15 Ühes käsikirjas (*W 032) on lisatud sõnadele „ta (s.t Jeesus) ütles neile“ sõna alla ’ent’, ent see on vaid stilistiline pisiprandus. Kristlikku kuulutust tähistav sõna euangelion ’hea sõnum’, ’rõõmusõnum’ on algkristlikus traditsioonis üldlevinud, kuid Kristuse kuulutatud sõnumi tähenduses esineb see juba evangeeliumi alguses (Mk 1:1, 15). Kogu „loodu“ (kr ktisis) tähendab siin kõiki inimesi (abstraktset mõistet „inimkond“ Uues Testamendis ei leidu). Öeldu meenutab Jeesuse üleskutset Mt 28:18 jj ja on ilmselt ka viimasest mõjutatud.

16:16 Codex Bezae’s (5. saj) juhatatakse lause sisse põhjendava sõnaga hoti ’sest’, ’ent’. „See, kes on hakanud uskuma““ (ho pisteusas – pisteuō aoristi partitsiip) tähendab uskumist eelmises salmis nimetatud „heasse sõnumisse“. „Uskumise“ ja „pääsemise“ (sōthēsetai – sōzō tuleviku passiiv) seos esineb ka näiteks Lk 8:50. Mitteuskuja hukkamõistmist nimetatakse ka Jh 3:18. On juhitud tähelepanu, et hukkamõistmist väidetakse vaid mitteuskuja puhul, ristimist uuesti nimetamata, mis on olnud aluseks aruteludele, kas mitteristitu võib pääseda. Üks võimalik seletus sellele on, et pigem peetakse ristimist ja uskumist nii tihedalt kokkukuuluvaks, et nende seost ei peeta vajalikuks korrata – kes ei usu, ei lase end ristida.

16:17 Usuga kaasnevate tunnustähtede (semeia) tõotus esineb ka Jh 14:12 ja on ilmselt viimasest inspireeritud. Paralleeliks on sellele ka Ap 5:12. Deemonite välja ajamisest Jeesuse nimel on juttu ka Ap 16:18, keelte (mitmed käsikirjad täiendavad neid sõnaga kainais ’uute’) rääkimisest Ap 10:46; 19:6 ja 1Kr 12:28. Viimase all on mõeldud ilmselt ekstaatilist häälitsemist, mille taustaks on antiikne kujutlus erilisest taeva keelest, mida kõnelevad inglid (ekstaasis olijat arvati rääkivat taevases keeles).

16:18 Mürkmadude tõstmine on inspireeritud ilmselt Ap 28:3–6 ning viimase aluseks võivad olla Jeesuse sõnad Lk 10:19. Mürgise joogi joomise mõjuta jäämisel ei ole Uues Testamendis paralleele, kuid ilmselt on mõlemate nimetatud imede taustaks antiikne rahvausund, milles arvati, et õiget inimest ei suuda miski kahjustada. Käte pealepanemine haigetele oli tavapärane algkristlik tervendamispraktika. Usuti, et käte kaudu antakse edasi tervendavat väge.

16:19 Kannab Jeesus tiitlit Kyrios ’isand’, ’Issand’, mida kohtab kristoloogilise tiitlina Uues Testamendis mujalgi (nt Rm 14:14; 1Kr 5:4. 5; 11:23; Ap 1:21; 4:33). Et Jeesus on Kyrios, on üks vanimaid kristlikke usutunnistusi. Religioonilooline koolkond seletas tiitlit müsteeriumikultustest lähtudes, kuid tõenäolisem on siiski Kyrios Jumala tähistusena Septuagintas. Taevamineku kirjeldus meenutab Lk 24:51 ja on ilmselt viimasest inspireeritud. „Jumala paremale käele seadmine“ on sümboolne väljend Jumala valitsusvõimust osasaamise kohta (valitseja paremal käel istus kaasvalitseja) ning selle vanatestamentlikuks taustaks on Ps 109:1 (LXX).

16:20 Väljendit „välja minnes“ (exēlthontes – aoristi partitsiip exerchomai) on Mk 16:7 põhjal tõlgendatud „väljaminekuna“, s.t lahkumisena Galileast, kuid kui kogu perikoop on sekundaarne lisand, ei pruugi sellel olla eelnevalt mainitud Galileaga seost. Salmi paralleeliks on Lk 9:6 ning on võimalik, et see kokkuvõttev salm on ka sellest inspireeritud.

 

2. Struktuur

Perikoobi Mk 16:9–20 struktuur on järgmine:

• Mk 16:9–14 kokkuvõte ülestõusnu ilmumistest jüngritele;
• Mk 16:15 üleskutse kuulutada evangeeliumit;
• Mk 16:16 uskujatest, kes pääsevad, ja uskmatutest, kes mõistetakse hukka;
• Mk 16:17–18 uskujaid saatvate tunnustähtede loend;
• Mk 16:19 Kristuse taevaminek;
• Mk 16:20 teade jüngrite väljaminekust evangeeliumi kuulutama, mida saatsid imeteod.

 

3. Kontekst

Mk 16:14–20 on osa Markuse pikemast, nn kanoonilisest lõpust, mis sisaldab salme Mk 16:9–20. Tekst järgneb vahetult Markuse loole tühja haua leidmisest.

 

4. Kirjanduslooline kontekst

Suur osa Markuse käsikirju (sealhulgas vanimad ja kõige olulisemad käsikirjad) lõpeb Mk 16:8 kirjeldusega tühja haua leidnud naiste reaktsioonist ning ei kirjelda Ülestõusnu ilmumisi jüngritele, tema viimast korraldust minna kuulutama evangeeliumi ja taevaminekut. Küsimus Markuse lõpust on olnud Uue Testamendi teaduses vaidlusküsimuseks. Osa uurijaid arvab, et Mk 6:8 ongi evangeeliumi algne lõpp, teine osa uurijaid oletab, et algne lõpp on läinud kaduma. Et evangeelium mõjuks terviklikult, on lisatud sellele erinevaid lõppe. Käesolev perikoop on neist kõige tuntum ja levinum. Kuigi on uurijaid, kes on veendunud, et see tekst oli juba algusest peale osa evangeeliumist, on käesoleva tekstikäsitluse koostaja veendunud teksti sekundaarsuses, mille poolt kõnelevad järgmised asjaolud: 1) tekstis kasutatakse sõnavara, mis ei ole Markusele iseloomulik, kuid mida kohtab teistel evangelistidel, eriti Luukal; 2) peaaegu kõigil salmidel on sisulised paralleelid teistes evangeeliumides ja Apostlite tegude raamatus; 3) tekst puudub vanimates ja parimates Markuse evangeeliumi käsikirjades ning selgeid vihjeid sellele leidub alles 2. sajandi autoritel; 4) järelikult on tõenäoline oletada, et tekst ei pärinegi vanemast ajast kui 2. sajand ning on liidetud evangeeliumiga sekundaarselt; 5) selline dateering teeb ka tõenäoliseks, et teksti koostaja on kasutanud oma allikana teisi evangeeliume ja Apostlite tegude raamatut. Perikoobi koostaja isikust ei ole midagi teada.

 

5. Ajalooline kontekst

Tekst on koostatud ajal, mil Uue Testamendi kaanon oli juba kujunemas, kuid ei olnud veel lõplikult välja kujunenud. Evangeeliumide kasutamine jumalateenistustel nõudis paljude kuulajate jaoks tekstide ühtlustamist, mille tulemusena tekkisid nn evangeeliumide harmooniad. Kuulsaima taolise koostas 2. sajandil Tatianos. Siinset perikoopi on nimetatud vanimaks teadaolevaks evangeeliumideharmooniaks.

 

6. Paralleeltekstid

Perikoobi tekst on rikas paralleelide poolest ning ülal nimetatud põhjustel on neil oluline roll teksti asjakohaseks mõistmiseks. Paralleelid on:

• Mk 16:9 = Jh 20:11 jj; Mk 8:2;
• Mk 16:10 = Jh 20:18;
• Mk 16:11 = Lk 24:11;
• Mk 16:12 = Lk 24:13–35;
• Mk 16:14 = Jh 20:19, 26;
• Mk 16:15 = Mt 28:19;
• Mk 16:16 = Jh 3:18, 36;
• Mk 16:17 = Ap 2:4; 10:46;
• Mk 16:18 = Ap 28:3–5 ja Ap 9:17; 28:8;
• Mk 16:19 = Lk 24:51; Ap 1:2, 9;
• Mk 16:20 = Ap kokkuvõtted.

 

7. Tõlgendusloolised märkused

 

Kristuse taevaminemise ikonograafia kohta vt eelmise aasta kommentaarist: https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/taevaminemispuha/

 

Kristlik kirik on Psalmi 110 tõlgendanud pikalt Kristuse taevaminemise kontekstis. Praeguses pühakirjalugemiste süsteemis on Ps 110:1–4 samuti esimese lugemisaasta Vana Testamendi tekstiks.

 

Ps 110 mõtestab valitseja positsiooni täielikus kooskõlas Vana-Idamaade kuningaideoloogiaga, kirjeldades teda despoodina, kes kasutab alistatud vaenlasi trooni jalajärina. Noorelt surnud vaarao Tutanhamoni hauakambrist on leitud paar sandaale, mille sisetaldadel on kujutatud „üheksat vibu“. See on traditsiooniline väljend Egiptuse kõikide välisvaenlaste tähistamiseks. Tegelikkuses ei eksisteeri ühtset nimekirja rahvastest, keda see üldnimetus hõlmab, vaid rühma koosseis on muutunud vastavalt sellele, milline oli teatud ajajärgu välispoliitiline olukord. Igal juhul on tegemist ääretult sümboolsete jalanõudega – iga sammuga tallab vaarao oma vaenlased jalge alla.

Harry Burtoni originaalfoto hauakambri leidmise ajast.

Samuti leidis Howard Carter samast hauakambrist kaks troonide juurde kuulunud jalapinki. Neilgi on kujutatud üheksat kinniseotud vaenlast. Troonil istudes asetas vaarao oma jalad alistatud vaenlaste peale. Mõlemal juhul on lähtutud maagilisest arusaamast, mille kohaselt
vaenlasega juhtub sama, mida tehakse tema kujutisele.

 

Harry Burtoni originaalfotod hauakambri leidmise ajast.

Kuninglikes raidkirjades leidub ka väljend „olla N.N. sandaalide all“, mis viitab kellegi ülemvõimule. Sarnane väljend esineb ka surnuraamatus (ptk 151), kus Isis ütleb Osirisele: „Ma olen teinud su jumalaks, ma olen pannud su vaenlased su sandaalide alla“ (André J. Veldmeijer, Tutankhamun’s Footwear. Studies of Ancient Egyptian Footwear. Leiden: Sidestone Press, 2011, 198).

Mk 16:19 – Jeesus Kristus on istunud Isa paremale käele – vt 2018. aasta taevaminemispüha kommentaari vastavaid lõike siit: https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/taevaminemispuha/

Kristuse taevaminemine on iseendast paradoksaalne: ta läheb ära, et olla enda omade ligidal kõikjal kuni „ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8) ja kuni „ajastu lõpuni“ (Mt 28:20). Järgnev on abimaterjali koostaja isiklik arutlus, mida tuleks ka sellisena võtta: aabrahamlikest religioonidest on kristlus ilmselt kõige vähem seotud mõne geograafilise punktiga või isegi planeediga. Islami ususammaste hulka kuulub range soovitus käia vähemalt kord elus palverännakul Mekas, mis on kindel geograafiline punkt maapinnal. On ka traditsioon pöörduda palvetamise ajal samas suunas. Judaism on kaudsemalt seotud Jeruusalemmaga kui oma usulise keskusega. Jeruusalemma tähtsus on kannatanud selle tõttu, et templit seal enam ei ole. Kuigi kristluse kesksed sündmused leidsid samuti aset tänapäeva Iisraeli territooriumil ning Jeruusalemmas, ei ole palverännak sinna kohustuslik, samuti ei ole palvele antud kohustuslikku orientiiri. Jeesuse tõotus olla enda omade juures kõikjal ja igal ajal vabastab kristlase rangest seotusest geograafiaga. Ning lõpuks seotusest planeediga Maa või päikesesüsteemiga laiemas mõttes. Kui Marsile või kuhugi mujale elamiseks kohandatud punkti universumis rajataks kogudus, oleks Kristus enda omade juures reaalselt kohal nii oma sõnas kui ka leivas-veinis.

Mk 16:18 – mürkmadude ülesvõtmine (snake handling, serpent handling) on saanud usuliseks rituaaliks väikestes isoleeritud kogudustes põhiliselt USA maapiirkondades või metodismist väljakasvanud pühitsusliikumises (Holiness Movement). Praktika sai alguse 20. sajandi alguskümnenditel Appalachia piirkonnas ning moodustab jumalateenistuslikus elus marginaalse osa. Rituaalis osalevad pühitsusliikumise liikmed, nelipühilased, karismaatikud või teised evangelikaalid.

Liikumise algatajana on nähtud George Went Hensleyd (1880–1955), kuid see on seatud kahtluse alla. On tõenäoline, et madude ülesvõtmise algatajaks ei saa pidada ühte isikut, vaid see on saanud alguse üksteiselt sõltumatult erinevates kohtades.

Mürkmadude ülesvõtmise pooldajad näevad rituaali lähtekohana Mk 16:18 ning siit lähtudes julgustatakse koguduseliikmeid panema käsi haigete peale, keeltega rääkima, tunnistama imedest ning aeg-ajalt võtma ka mürki. Liikumine ei kummarda madusid, vaid madusid kasutatakse selleks, et mittekristlastele näidata, kuidas Jumal kaitseb neid kurja eest. Jumalateenistusel, kui koguduse liikmed tunnevad endal Püha Vaimu võidmist, võtavad nad kastiks mürkmadusid ja hoiavad neid käes, samal ajal palvetades, lauldes ja tantsides.

Mürkmadude ülesvõtjad usuvad Piibli rangesse ja sõna-sõnalisse tõlgendusse ning enamus selliseid kogudusi ei kuulu ühtegi konfessiooni (non-denominational), pidades konfessioone inimlikeks väljamõeldisteks, millel on metsalise märk.

Neid, kes maohammustuse tagajärjel surevad, ei peeta usus nõrkadeks, vaid ollakse veendunud selles, et lahkunul oli aeg surra.

Mk 16:20 – keskajal peeti 15. juulil erilist püha, Divisio apostolorum, apostlite laialiminemise püha. Püha sisu on apostlite Jeruusalemmast maailma eri osadesse laialimineku meenutamine umbes neliteist aastat pärast Kristuse taevaminekut. Duranduse sõnul pühitsesid mõned tema kaasaegsed sel pühal apokrüüfset sündmust – püha Peetruse ja Pauluse reliikviate laialijagamist paavst Sylvesteri poolt.

 

8. Liturgilised soovitused

EELK Kirikuseadustiku kohaselt (§ 24 lg 1) kuulub Kristuse taevaminemispüha suurte kirikupühade hulka, mida tuleb pidada ettenähtud päeval ja mida ei saa asendada mõne teise pühaga (§ 24 lg 2). Hooldatavas koguduses võib suure püha jätta pidamata üksnes praosti loal (§ 23 lg 4). Nende sätete täitmine on taevaminemispüha osas mõnevõrra problemaatiline, kuna püha langeb alati argipäevale (neljapäevale). Kuigi rahvakalendris kutsutakse püha suureks ristipäevaks, mil isegi rohi ei kasva, on nädalasisene püha enamiku eestimaalaste jaoks tänaseks oma tähenduse kaotanud. Eriti katoliiklikes piirkondades on pastoraalsetel ja ühiskondlikel põhjustel antud võimalus nihutada taevaminemispüha ülestõusmisaja 7. pühapäevale. Siiski märgib Lizette Larson-Miller, et teoloogiliselt ja ajalooliselt oleks ülestõusmisaega kui tervikut ning pneumatoloogia ja kristoloogia omavahelisi seoseid silmas pidades mõttekam pühitseda Kristuse taevaminemist nelipühal (RGG⁴ 3, sp.1756).

Liturgiline värv: valge.

Alguslaul: 122.

Päeva laul: 124.

Jutluselaul: 123.

Ettevalmistuslaul: 269.

Lõpulaul: 121.

 

Päeva palve – Käsiraamat, lk 170, nr 1 / Agenda, lk 105, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 22 (Taevaminemispüha) / Agenda, lk 106–107.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Taevaminemispüha).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 170 / Agenda, lk 107.

 

9. Muud soovitused

1537. aasta teises trükis ilmunud Johannes Briesmanni koostatud „Lühike kirikuteenistuse kord /…/ koos psalmide ja jumalike kiituslauludega, mida kristlikul kogunemisel Riias lauldakse“ (Kurtz Ordnung des Kirchendienstes /…/ Mit den Psalmen vñ Goetlichen lobgesengen / die jn Christlicher versamlung zu Ryga ghesungen werden) sisaldab kõige varasemat Vana-Liivimaa jaoks kohandatud luterlikku liturgilist muusikat, nende hulgas on ka taevaminemispüha avalaul (introitus). Klassikalise avalaulu ülesehitus on järgmine: antifon (antud juhul Ap 1:11), ühe salmini kärbitud psalm (Ps 47:2), Au olgu Isale… ja antifon. Huvitavaks muudab avalaulu kaks asjaolu: 1) kasutatakse psalmina Ef 4:8 leiduvat psalmitsitaati Ps 68:19, ja 2) tõlgib Briesmann antifoni korduse alamsaksa keelde.

(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)