EELK perikoopide abimaterjal 2/9: Palmipuudepüha (Jh 12:12–24)
1. Perikoobi tekst
12:12 „Järgmisel päeval“ (tē epaurion). Paralleeltekstid sünoptilistes evangeeliumides (Mk 11:7–10; Mt 21:4–9; Lk 19:35–38) paigutavad õhtusöömaaja Betaanias hilisemale kannatusnädalale, kuid Johannese autor paigutab selle laupäevale. Seega toimub kuninglik sisenemine Jerussalemma pühapäeval.
12:13 „[J]a palmipuude oksi võttes“ (elabon ta baia tōn phoinikōn). Baion ’palmioks’ esineb Septuagintas ainult 1Mak 13:51, Siimona triumfeerival sisenemisel Jeruusalemma. Palmiokste kandmine oli kuninga või kuningliku võidu triumfeeriva austusavalduse märk (vrd Ilm 7:9). Nii baia kui phoinikes tähendavad „palmi“, nii et Johannese evangeeliumis kasutatud ta baia tōn phoinikōn on eriti täpne viide palmipuude okstele. Sünoptilised evangeeliumid seevastu ei maini palmipuud ega palmioksi. Markus ja Matteus nimetavad väljadel „raiutud oksi“ ja Luukas ei nimeta üldse puid ega oksi.
Hōsanna ’Hoosanna’ on algupäraselt aramea sõna (heebrea keeles hōši’ā-nna’), Septuagintas kreekastatult sōson dē (Ps 118:25), oli refrään, mida lauldi lehtmajade püha protsessioonis. Salmi 25 laulmise ajal lehvitati palmioksi. Templisse jõudes õnnistasid preestrid protsessioonis osalejaid, öeldes: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast“ (s 26).
12:16 „Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda /…/, et nad temale seda olid teinud.“ Sarnane viide leidub evangelistil juba 2:22, kus öeldakse, et jüngrid mõistsid Jeesuse templipuhastus-sündmust alles peale Jeesuse ülesäratamist. Samamoodi, Johannese järgi, ei mõistnud jüngrid kohe Jeesuse kuninglikku sisenemist Jeruusalemma. Salmi viimane fraas „et nad temale seda olid teinud“ tõstatab aga küsimuse, mida teinud. Vormikriitiliselt on tegemist redaktsioonilise „õmblusega“, kus ilmnevad sünoptilise narratiivi sugemed. Sünoptilised evangeeliumid teatavad, et jüngrid olid need, kes otsisid Jeesusele vastavalt tema juhistele eesli, millest Johannes ei räägi midagi. Seetõttu tundub tõenäoline, et tegemist on glossiga ehk põhiteksti sulandunud ääremärkusega, mis pärineb kelleltki (redaktorilt), keda oli mõjutanud sünoptiline narratiiv.
12:17 Salmi tõlgendus sõltub peamiselt sellest, kas on kasutatud sõna hote ’kui’ või hoti ’et’. Nestle-Alandi põhitekstis on eelistatud esimest ja seepärast on ka eesti keeles seda lugemisviisi järgitud (seda toetavad üsna autoriteetsed käsikirjad: Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Vaticanus). Aga mõned käsikirjad toetavad teistsugust lugemisviisi, mille on heaks kiitnud ka L. F. C. Tischendorf ja sel puhul on võimalik järgmine tõlgendus: „Rahvahulk, mis oli koos temaga, tunnistas, et tema kutsus Laatsaruse hauast välja ja äratas ta üles surnust“. Sellega korreleeruks mingil määral ka Luuka evangeelium (19:37). Mõlemal juhul on ovatsioonide tõeline autor rahvahulk, mis oli tunnistajaks Laatsaruse ülesäratamise imele ja mis inspireeris ka teisi oma entusiasmiga. Nad esitasid oma tunnistuse, mistõttu tuligi neile vastu teine, esimesest erinev rahvahulk, mida on maintud salmis 18.
12:20–22 Hellēnes ’kreeklased’. Episood kreeklastest juhatatakse sisse kohe peale variseride kaebust: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!“ (s 19). Ühed rahvahulgast, kes olid mõjutatud (tõenäoliselt esimese) rahvahulga tunnistusest, olid kreeklastest palverändurid. Tegemist ei ole kreeka keelt kõnelevate juutidega (Hellēnistai, vt Jh 7:35), vaid juudi usku pöördunud kreeklastega (hellēnes). Oli tavapärane, et pühadeks tulnute seas oli ka võõramaalasi (1Kn 8:41 j) ning kreeklastest pühendunud proselüüdid moodustasid olulise osa nn „jumalakartlikest“ (vt Ap 17:4 ja 8:27). Templis oli nende jaoks „paganate eesõu“, paik, kus Jeesuse templipuhastamine toimus (Johannese järgi Jeesuse avaliku teenistuse alguses, 2:12 jj).
2. Struktuur
Perikoop jaguneb kolmeks põhiosaks:
- Võidukas sisenemine Jeruusalemma (ss 12–19).
- Kreeklastest palverändurid soovivad Jeesust näha (ss 20–22).
- Jeesus vihjab oma surmale ja kirgastamisele (ss 23–24).
3. Kontekst
Episoodiga kreeklastest kirjeldatakse asjaolu, et Jeesusest olid huvitatud mitte ainult juudid ja galilealased, vaid ka kreeklased. Johannes märgib ainsana evangelistidest, et mõned neist tulid Filippuse juurde sooviga Jeesust näha. Kuigi tekstist ei ilmne selgesõnaline vastus nende soovile, viitab intsident asjaolule, et Johannese evangeeliumi sihtrühma moodustasid kreeklastest lugejad. Vihje kreeklaste õpetamisele esines seoses Jeesuse salapärase vastusega juutidele (Jh 7:35). Siinkohal aga tasub märkida, et Johannese evangeelium viitab rohkem kui sünoptilised evangeeliumid nn „paganatele“ Jeesuse missiooni osana. Üks Johannese evangeeliumi põhisõnum on, et Jeesusel oli sõnum teistele rahvastele samamoodi kui juutidelegi.
Evangeeliumis on Tatianusest alates salmis 20 nähtud uue sektsiooni algust ning salme 20–22 tuleks lugeda kooskõlas sellega, mis neile järgneb. Jeesuse vastusest oleks seega asjakohane otsida ka mingit sorti sõnumit kreeklastele. Võib oletada, et salmis 25 esitatud paradoks („Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks“) võiks omada erilist tähendust kreeka eluideaalidega seoses. Kreeka mehisuse ideaal sõltus indiviidi isikliku elu täiuse saavutamisest; indiviid pidi oma isiksuse jätkuva arendamise kaudu taotlema üha kõrgemat olemise täiust. Siinkohal kattuvad mõningal määral kristlus ja kreeklus, kuna ka kristlus seadis eeskujuks täiusliku inimese (Inimese Poeg, s 23). Kuid kristluses oli määrav ka ohvri tähendus ning seetõttu võiks Jeesuse vastusest (ss 23–28) aimata teatavat poleemikat kreeka ideaalidega.
Johannese evangeeliumi kontekst on avar ja seda väljendab ka meie perikoobis, salmis 19 esinev sõna kosmos ’maailm’. „Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!“ Võrdle lauset: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud“ (3:16). Samuti tundub Jeesuse kuninglik Jeruusalemma tulemise perikoop olevat paralleelne evangeeliumi proloogis esitatuga: valgus tuli maailma, tuli omade keskele, kes ei võtnud teda vastu, aga kes sai Jumala lapseks (vrd 1:9–14).
4. Kirjanduslooline kontekst
Kirjanduslooline kontekst on seotud sünoptilise pärimusega, kuid märkimisväärsete erinevustega. Selles osas on kõige silmatorkavam erinevus sünoptilise pärimuse ja Johannese vahel, et sünoptikud ei maini Laatsarust ega Laatsarusega seonduvat imetegu, kellest Johannes räägib.
Salmis 15 esinev tsitaat pärineb prohvet Sakarja raamatust (Sk 9:9) ja on siin lühendatud kujul. Markus ja Luukas ei tsiteeri seda prohveteeringut; Matteus tsiteerib aga teises sõnastuses. Johannes mainib, et jüngrid ei mõistnud seda enne Jeesuse kirgastamist (12:16), ja Matteus väidab, et „see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud“ (21:4).
Oluline on mitte seostada alandlikkust looma valikuga: eesel ja muul olid rahuajal levinud valitsejate ja kuningate protsessioonides, samas kui hobuseid kasutati sõjas. Kohtumõistjate pojad sõitsid eeslitega (Km 10:4), samuti Taaveti nõuandja Ahitofel (2Sm 17:23) ning kuningas Sauli poeg Mefiboset (2Sm 19:26). Et eesel oli lisaks koormakandjana kasutuses kuningliku loomana, nähtub ka Deboora ja Baaraki võidulaulust (Km 5:10). Sakarja prohveteeringus sümboliseerib eesli seljas istuja valitsejat, kes tuleb rahus, mitte hävitama, vaid päästma. Rahva ootus Jeesuse puhul oli vastavalt eelhäälestatud: eesli seljas Jeruusalemma siseneja on rahu vürst.
5. Ajalooline kontekst
Perikoobis esitatud jüngrid Filippus ja Andreas on Johannese evangeeliumis (koos Toomasega) eriti olulisel kohal ilmselt seetõttu, et nad olid tuntud just Väike-Aasia piirkonnas (Papiase järgi). Polykratese tunnistust mööda on Filippus sinna ka maetud. Jukka Thurén oletab, et meeste silmapaistev asend evangeeliumis põhineb huvil, mida Efesose ümbruskonnas nende vastu tunti, ja et ka Sebedeuse poeg Johannes võib olla peale Pauluse tegevust (igatahes Jeruusalemma hävitamise järel, 70 pKr), on saanud sealmail isiklikult tuntuks.
Corpus Johanneum elab Pauluse vanal kuulutusalal, Efesoses ning sel on mitmeid õpetuslikke sarnasusi (preeksistentsi kristoloogia, usu ja Jumala armastuse rõhutamine), aga ka poleemilisi nüansse seoses Paulusega. Thurén on veendunud, et igatahes ei vaidle Johannes Paulusega, sest tema õpilane Polykarpos pidas end ka Pauluse õpetuse järgijaks ja et üks ühisjoon Pauluse ja Johannese vahel on ka tuline viha eksiõpetajate vastu. Samas on mitmed kommentaatorid märganud, et need, keda Johannes hukka mõistab, on paljuski sarnased nende paganakristlastega, kes on pöördunud kristlusesse Pauluse tõttu. Pauluse ja Johannese vaheline diskussioon on siiski jätkuvalt piibliteadusliku arutluse teema ja lahenduseta.
6. Paralleelkirjakohad
3Ms 23:40; 1Kn 8:41–43; Ps 118:25–26; Js 40:9; Sk 9:9; 1Mak 13:51; Mt 11:21; 17:22; 21:1–11; 26:18, 45; Mk 2:10; 3:18; 6:45; 7:26; 8:22; 9:32; 11:1–11; 13:3; 14:35, 41; 15:6–15; Lk 1:42; 2:4; 9:10; 10:13; 13:15; 16:7; 18:34; 19:28–44; Jh 1:43–44, 49; 2:4, 22; 3:26; 5:28, 43; 6:8, 20; 7:30, 35, 39; 11:42, 47–48, 55; 12:1, 9–16, 23, 27, 36–43; 13:1, 7, 31–32; 14:8–11, 26; 17:1; 19:15; Ap 3:13; 8:27; 11:20; 17:4; Rm 14:9; 1Kr 15:36; Kl 3:22; Ilm 7:9.
7. Tõlgendusloolised märkused
Palmipuudepüha toob vaoshoitud paastuaja keskele killukese rõõmu ja elevust. Mitmed koraalid KLPR-s püüavad anda edasi rahva rõõmu ja ootusi, näiteks KLPR 2 „Hoosianna, tõstke häält“, KLPR 6 „Nii elevil, nii rõõmus“, KLPR 10 „Nüüd tehke kõrgeks väravad“, KLPR 85 „Kord rahvahulgas tervitasid“ ja KLPR 87 „Sa ärka, ristirahvas“.
Eesti koorimuusikas on tuntud sageli advendi- ja jõuluajal esitatav teos „Hõiska, Siion“. Meloodia pärineb G. F. Händelilt, kes kirjutas selle oratooriumi „Joosua“ (1747) 3. osa koorinumbrile „See the Conq’ring Hero Comes“. Number sai nii populaarseks, et Händel lisas selle juba 1746. aastal kirjutatud oratooriumile „Juudas Makabeus“, millega seoses meloodiat rohkem tuntaksegi. 1820. aastal kirjutas Erlangeni teoloog Friedrich Heinrich Ranke Sk 9:9 alusel Kristuse saabumisest kõneleva teksti. Ranke kirjutas teksti Karl Georg von Raumeri muusikasalongi jaoks ning Louise Reichhardt avaldas laulu 1826. aasta kogumikus „Christliche, liebliche Lieder“ palmipuudepüha lauluna. Kaasaegses Saksa lauluraamatus on laul paigutatud advendilaulude hulka (EG 13).
Messia tervituseks saanud fraas „hoos(i)anna“ (Ps 118:25) leidis tee liturgiasse, seostudes Js 6:3 pärineva püha-hümniga. Hoosiannaga tervitab kogudus tänaselgi päeval armulaualeivas ja -veinis oma koguduse keskele saabuvat Kristust.
Ootus ja saabumine on elemedid, millele on üles ehitatud mitmed tuntud näidendid. Nikolai Gogoli „Revidendis“ (1836) peetakse revidendiks aferist Hlestakovi ning tõelise revidendi saabumine mõjub kõikidele otsekui välk selgest taevast.
Samuel Beckett kirjutas aastail 1948–1949 näidendi „Godot’d oodates“ (esietendus prantsuse keeles 1953. aastal ja inglise keeles 1955. aastal). Selles ootavad Vladimir ja Estragon kedagi Godot’d, kes kunagi kohale ei jõua. Godot’ identiteet jääbki saladuseks. On arvatud, et Beckett viitab nime kaudu Jumalale (inglise keeles God), kuid näidendi originaal on kirjutatud prantsuse keeles, milles Jumal on Dieu.
2016. aasta novembris esilinastus ulmefilm „Saabumine“ (Arrival). Filmis saabuvad üheaegselt Maale kaksteist kummalist kosmoselaeva. Üle maailma lähevad teadlased neid uurima, et saada vastuseid kolmele põletavale küsimusele:
Kes te olete?
Kust te tulete?
Mis on teie saabumise eesmärk?
Filmi peategelane on keeleteadlane ja lingvist Louise, kellel õnnestub dešifreerida lause tulnukate keelest: „Haarake relv“. Kas võib see olla sõjakuulutus? Või tähendab „relv“ tulijate keeles hoopis „tööriista“? Mida nad tahavad saada? Või hoopis midagi pakkuda? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Seetõttu hakkavad mõned riigid valmistuma sõjaks tundmatuga. Lõpuks selgub: saabujad pakkusid inimkonnale universaalkeelt. Ent keele sai inimkond omandada vaid sel juhul, kui nad teevad koostööd, kui nad ületavad individualismi ja hakkavad üksteist usaldama.
Palmipuudepüha jumalateenistuse juurde on kuulunud (ja kuulub) Jeesuse Jeruusalemma saabumise „etendamine“ erinevate protsessioonide näol. Venemaal toimusid erinevates linnades (ennekõike Novgorodis ja aastail 1558–1693 Moskvas) eesliprotsessioonid, mida nimetavad Lääne-Euroopa tuntud maadeuurijad ning mille marsruut on kantud omaaegsetele Läänes loodud linnaplaanidele. Neil ratsutas Kristust kujutav Moskva patriarh „eeslil“, kelleks oli tegelikult valge riidega kaetud hobune, Vene tsaar juhtis alandlikult protsessiooni, käies patriarhi ees. Algselt algas protsessioon Kremlist ja lõppes Kolmainsuse kirikus (Vassili Blažennõi katedraalis), 1658. aastal muutis patriarh Nikon suuna vastupidiseks. Peeter I lõpetas protsessioonide korraldamise 1720. aastal. Protsessioone on kujutatud omaaegsetel gravüüridel ning hiljem ka maalidel.
Palmipuudepüha protsessioon tsaar Aleksei Mihhailovitšiga (1865)
Vjatšeslav Švarts (Вячеслав Григорьевич Шварц) 1838–1869
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Wjatscheslaw_Grigorjewitsch_Schwarz_002.jpg
Saksamaal on alates 10. sajandist teada tava, mille kohaselt külavaimulikud ratsutasid palmipuudepüha protsessioonis Jeesuse kombel eeslil. Kuna eesel võib aga käituda ettearvamatult, asendati elus eesel sageli kantava puust eeslikujuga (Palmesel), mille seljas kujutati ratsutamas Kristust. Alates valgustusajastust kaotas see tava üha enam tähtsust ning teatud piirkondades sellised kombed lausa keelustati.
Palmesel Bode-Muuseumis (Berliin)
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Christus_als_Eselsreiter_Franken_um_1520.jpg
8. Liturgilised soovitused
Palmipuudepühaga algab kirikuaastas Suur ehk Vaikne Nädal, mil meenutatakse Jeesuse Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Lisaks n-ö tavakorra alusel peetavatele jumalateenistustele annab Jumalateenistuste Käsiraamat võimaluse pidada ainult sellele nädalale omaseid jumalateenistusi. Palmipuudepüha jumalateenistus on üks selliseid.
Palmipuudepüha nimetus tuleneb päeva evangeeliumist, mis kirjeldab, kuidas rahvas tervitas Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle mälestuseks on kirikuid kaunistatud palmi- või teiste puude okstega, Eesti oludes pajuokstega.
Jeesuse saabumise mälestuseks võib palmipuudepüha jumalateenistust alustada protsessiooniga. Protsessiooni korda vt Käsiraamat, lk 506–507. Ühispiht peetakse kas ühenduses protsessiooniga (peale algustervitust ja sissejuhatust) või seejärel, kui protsessioon on jõudnud kirikusse.
Liturgiline värv: violett.
Gloria ja halleluuja jäävad ära.
Päeva evangeeliumi (Jh 12:12–24) asemel võib lugeda Kristuse kannatuslugu. Iidse traditsiooni kohaselt on palmipuudepühal loetud Matteuse passiooni (26:14–27:66; Lugemiste Raamat, lk 187–193).
Alguslaul: 2 (kui jumalateenistus algab protsessiooniga, jääb alguslaul ära või lauldakse seda protsessioonilauluna selle ajal).
Päeva laul: 77.
Jutluselaul: 6.
Ettevalmistuslaul: 87.
Lõpulaul: 85.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 119, nr 3/ Agenda, lk 93, nr 4.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 16 (kannatusaeg) / Agenda, lk 93–94.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (kannatusaeg).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 120 / Agenda, lk 96.
(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
