EELK perikoopide abimaterjal 2/6: Kristuse ristimise püha (Mt 3:13–17)
1. Perikoobi tekst
Mõned Vana Ladina tõlked ja Vulgata versioonid sisaldavad salmide 15 ja 16 vahel kirjeldust valgusest, mis ristimisega kaasnes: „Kui Jeesus oli ristitud, lahvatas veest suur valgus, nii et kõik, kes olid sinna kogunenud, kartsid.“ On vihjeid, et 2. sajandist pärinevas Tatianuse evangeeliumite harmoonias (Diatessaron) olevat samuti mainitud valgust. Ka Justinus Märter kasutab traditsiooni valgusest, väljendades, et kui Jeesus oli astunud Jordanisse, siis lahvatas tuli Jordanis (pyr anēphthē en tō Iordanē, Dial. c. Tryph. 88). Sama ütleb ka Salamise Epifanes, lisades, et pärast häält taevas täitus paik kohe suure valgusega (euthys perielampse ton topon phōs mega, Panarion haer. XXX, xiii, 7).
2. Perikoobi struktuur
1) Jeesuse saabumine (s 13),
2) dialoog Johannesega (ss 14–15),
3) Vaimu laskumine ja Jumala Pojaks kuulutamine (ss 16–17).
3. Kontekst
Matteuse evangeeliumi narratiivis kirjeldab perikoop Jeesuse aktiivse avaliku tegevuse algust. Sellega näidatakse, et Jeesuse tegevus kasvab välja Ristija Johannese liikumisest. Jeesuse ja Johannese dialoog, aga samuti ka vestlus kuradiga, varustavad lugejat alusega edaspidiseks ja põhjapaneva fookusega Jeesuse teenistuse olemusele. Mt 3:13–4:12 sisaldab Jeesuse teenistuse ettevalmistust. Kaks episoodi on raamitud lihtsa teatega Jeesuse saabumise kohta Galileast ja lahkumise kohta sinna tagasi (Mt 3:13 ja 4:12).
Jeesuse ristimine Johannese liikumise kontekstis on muidugi pisut problemaatiline, kuna see jätab mulje, nagu vajaks Jeesus ka meeleparandust. Sünoptiliste evangeeliumite hulgas on üksnes Matteuse evangeeliumi ristimisloos püütud seda vastuolu lahendada (ss 14–15), kus peitubki struktuuriliselt ühtlasi ka selle perikoobi keskne teoloogiline mõte. Seega tuleks peamise teoloogilise mõttena käsitleda mitte niivõrd Jeesuse ristimissündmust kui sellist, kuivõrd Johannese ja Jeesuse vahelise ühenduse tähendust – selle jätkumist ja mittejätkumist. Ainult eelkäija teenistuse tõttu saab Jeesus kristoloogilise tähenduse: Jumala Pojaks kuulutatud ja teenistusse seatud.
Miks võis ajalooline Jeesus pidada vajalikuks saada ristitud Johannese poolt? Matteus viitab siin „õiguse“ (dikaiosynē) täitmisele, ilma põhjenduseta. See võib vihjata tõsiasjale, et Jeesus pidas Johannese teenistust usaldusväärsks. Seda, et rahva seas polnud kahtlust Johannese prohvetliku kutsumuse suhtes, tõestavad kõik sünoptilised evangeeliumid (Mt 21:26 j, vrd Mk 11:30 j ning Lk 20:1 jj). Johannese liikumine legitimeerib Jeesuse meelevalla. Jeesus pidi täitma Vana Testamendi prohvetikuulutused ning kuna juudi traditsioonis samastati Eelijat sellega, kes salvib tulevase Messia (Ml 3:23), pidi Jeesus samastama ennast eelijaliku liikumisega. Et heebrea traditsioonis nähti Eelijat musterprohvetina, nätab väga hästi Jeesus Siiraki tarkuseraamat: „Kuidas küll sind austati, Eelija, sinu imetegude pärast! Kes võiks kiidelda, et ta on sinuga sarnane…“ (Srk 48:4). Uues Testamendis esineb Eelija nimi 30 korda ja enamus neist sünoptilistes evangeeliumites (25 korda). Sünoptilises traditsioonis ilmub Eelija koos Moosesega Jeesuse muutmise ajal (Mt 17:3; Mk 9:4; Lk 9:30). Matteuses näidatakse Johannest suurima prohvetina (Mt 11:11), millest võib järeldada, et isegi suuremana kui Eelijat. Luukas kirjeldab Johannese tegevust Eelija vaimus ja väes (Lk 1:17).
Samas lõppevad Johannese kui suurima prohvetiga ettekuulutused, sest ennustatu saab reaalsuseks; ettekuulutused täituvad Kristuses, kelle isikus on Jumala riik ihulikult kohal („Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult“, Kl 2:9). Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni, kes oligi Eelija, kes pidi tulema (Mt 11:13 j). Ning see, mida kogevad ajaloolise Jeesuse järgijad, on midagi, mida on igatsenud kogeda kõik Johannese eelkäijad, prohvetid ja kuningad (Lk 10:23) kronoloogilisel ajaskaalal: Jumala kuningriiki ja selle õigust.
Matteus kasutab sõna „õigus“ (dikaiosynē) sihiteadlikult ja tehniliselt. Otsene kontekst seostub tekstiga: „Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama“ (Mt 21:32). Õigus on ka midagi, mille järele janunetakse (5:6); Jumala riik on „õigus“ ja õiguse pärast võidakse olla taga kiusatud (5:10); õigust peab olema rohkem, kui seda on kirjatundjatel ja variseridel (5:20); õiguse tegusid ei tohiks teha inimeste ees, selleks et nad neid imetleksid (eesti keeles tõlgitud „vagasid tegusid“, Mt 6:1). Johannese näidatud „õiguse tee“ tähendab kindlalt palju enamat kui see, mida ta ise indiviidina omas. Õiguse tee (ka „usutee“) on uustestamentlikus kontekstis vahend, mille kaudu saab rahvas („paganad“ – pigem kollektiivene kui individuaalne arusaam) Jumalaga õigesse suhtesse ennistatud. Johannese järgi võis saada ristimise ja meeleparanduse läbi see suhe taastatud; see võis olla ka indiviidipoolne „hea südametunnistuse nõudmine“ (vrd 1Pt 3:21). Õigus, millest olid nii Johannes kui Jeesus huvitatud, oli Jumalariigi õigus, milles Jumala ja selle maailma vahekord on „õige“. Õiguse sisuline tähendus lähtub heebrea arusaamast, kuid selle saavutamise viis on ainulaadne.
Jeesuse ristimislugu on pöördelise teoloogilise tähendusega ja äärmiselt oluline alguspunkt evangeeliumi narratiivi edasise kulgemise jaoks. Oluline on panna tähele, kuidas ristimislugu ühendab vana ja uue lepingu, olles samas ka murdepunktiks nende vahel. Seepärast osutub tekstitraditsioonis väljenduv võimalus, et Jeesuse ristimissündmuses ilmneb eriline ülemaine valgus, ehk isegi asjakohaseks, sest „valgus“ on semiootiliselt oluline õiguse atribuut paljudes tekstides: „[R]ahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud“ (Mt 4:16; vrd Mt 5:14–16; 17:2 jne).
4.–5. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst
Kõik neli evangeeliumi teatavad, et Johannes ristis Jeesuse. Perikoop on vormi poolest ajaloojutustus, sisaldades apokalüptilist alatooni. On üsna kindel, et Matteusele ainuomaseks saab tunnistada salmid 14–15. Ülejäänud salmide suhtes võib kindlalt leida tõendeid ainult Markuse evangeeliumist. Võib arvata, et Matteuse kasutatud kirjeldus Jeesusest kui Pojast (4:1–11) pärineb juba enne Markust kasutusel olnud ristimisvormelist. Matteusele mitteomase sõnavara põhjal võiks oletada, et ta toetub mingis osas suulisele traditsioonile, mida kohandab endale ainuomase teoloogilise rõhuasetuse esitamiseks. Ajalooline võimalus, et Johannes ristis Jeesuse, on tõenäoline ja selles pole alust kahelda, kuna Jeesuse teenistus algas suures osas just sel ajal, mil need sündmused võisid toimuda. Jeesuse ütete täpne kuju pole muidugi teada, sest paralleeltekstid teistes evangeeliumites on pisut vastuolulised. Tegemist on kristliku tunnistuse poolt küllastatud reflekteerivate vormelitega ehk tagasiprojektsiooniga.
Salmides 16–17 ilmneb apokalüptilise ilmutuse motiiv, milles on taevate avanemine semiootiliselt märgiline: Jumala Vaimu laskub tuvi kombel alla (katabainō) ning hääl taevast kuulutab Jumala Poja staatust. Taevate avanemine on otsene jumaliku ilmutuse tunnus apokalüptilises žanris (vt Hs 1:1; Ilm 11:19); tuvi sümbolism on ainulaadne ja on pakkunud mitmesugust mõtteainet, kuid lihtsam viis oleks käsitleda tuvi sõnumitooja tähenduses; hääl taevast on üsna erakordne motiiv, kuid kuna taevas on eufemism Jumala kohta (eriti Matteuse kasutuses: „taevariik“ versus Luuka „jumalariik“), siis on tegemist Jumala (Isa) häälega. Matteus tundub teistest sünoptikutest enam olevat huvitatud Poja staatuse ja tähenduse selgitamisest ning ilmselt ei ole see juhuslik, et siinne provisoorne kolmainsuslik koosseis ilmneb Matteuse evangeeliumi lõpus: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19).
6. Paralleelkirjakohad
5Ms 4:12; 1Sm 12:7; Ps 2:7; 40:7–8; Js 11:2; 42:1; 61:1; Hs 1:1; Mt 2:22; 3:1, 13–17; 12:18; 17:5; 24:35; Mk 1:4, 9–11; 9:7; Lk 1:35; 3:21–22; 4:18, 21; 9:35; 12:33; Jh 1:31–34, 51; 4:34; 8:29; 12:28; 13:6; Ap 7:56; 10:11, 38; 13:33; 17:24; Ef 1:6; 6:9; Kl 1:13; Hb 1:1–5; 5:5; 2Pt 1:17–18; 1Jh 5:9; Ilm 4:1; 19:11; 21:10.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse ristimist on kunstis kujutatud märkimisväärselt palju. Mõned näited on toodud juba eelmise kirikuaasta Kristuse ristimispüha jutluseteksti kommentaari juures (vt siit). http://www.eelk.ee/siseveeb/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/kristuse-ristimispuha-gl-323-29/
1541. aastal avaldati Martin Lutheri koraal „Christ, unser Herr, zum Jordan kam“ („Kui Jeesus suure armuga Jordani jõele tuli“, ULR 317; puudub KLPR-is). Dooria laadis koraalimeloodia ise on tekstist vanem ning ilmus juba 1524. aastal Johann Walteri kogumikus „Eyn geystlich Gesangk Buchleyn“ koos Psalmist 67 inspireeritud sõnadega „Es wolle Gott uns gnädig sein“ („Oh Jumal, tule armuga“, sõnad KLPR 241). Umbes kakskümmend aastat hiljem oli nimetatud koraali hakatud laulma teise meloodiaga ning Luther kasutas Walteri kogumiku meloodiat ristimiskoraali jaoks.
Tegemist võib olla viimase Lutheri kirjutatud koraaliga. Luther jutlustas ristimisest 1540. aasta ülestõusmisnädalal ning koraal võib olla kirjutatud sellega seoses. Koraalis on tuntav tugev side ristimist käsitleva peatükiga Väikeses Katekismuses.
Koraali esmatrükk ei ole säilinud, 1543. aastal trükitud versioon on pealkirjastatud „Ein Geistlich Lied von unser heiligen Tauffe, darin fein kurtz gefasset, was sie sey? Wer sie gestifftet habe? Was sie nütze?“ („Vaimulik laul meie pühast ristimisest. Selles on hästi [ja] lühidalt kokku võetud, mis see on, kes on selle sisse seadnud, mis on sellest kasu“).
Koraali alusel kirjutas Johann Sebastian Bach Leipzigis Ristija Johannese sünnipäeva jumalateenistuseks kantaadi „Christ unser Herr zum Jordan kam“ (BWV 7), mille esmaesitus toimus 24. juunil 1724. aastal. Tegemist on kolmanda kantaadiga tema teisest kantaaditsüklist, mille ta kirjutas pärast 1723. aastal Tooma kantoriks määramist. Bach kasutab Lutheri koraali esimest ja viimast salmi kantaadi algus- ja lõpuosana, ülejäänud salme on tundmatu libretist parafraseerinud kantaadi ülejäänud viie osa jaoks. Kantaadi avaosas lauldakse koraalimeloodiat cantus firmus’ena, viimane osa on kujundatud neljahäälse seadena. Kantaat on kirjutatud kolmele solistile (alt, tenor ja bass), neljahäälsele koorile, kahele oboele, kahele sooloviiulile, keelpillidele ja basso continuo’le.
Jeesuse ristimist kujutav gravüür leidub näiteks Lutheri Väikese Katekismuse 1550. aasta saksakeelse väljaande ristimist puudutava peatüki juures. Samuti on Jeesuse ristimist sageli kujutatud ristimisvaagnate põhjadel (vt K. Kirme, Kirikuhõbe uusajast tänapäevani. Eesti kirikute sisustus III. Tallinn: Eesti Muinsuskaitseamet, 2012; lk 42, ill 19; lk 46, ill 24, 24a; M. Kurisoo, „Ristimisest ja ristimisnõudest reformatsioonijärgsel Saaremaal“ – Järelevastamine Kaur Alttoale, toim A. Randla. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 97–136, siin lk 120, ill 12).
Pildi allikas: wikimedia. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/47/Baptism-Catechism-Luther-Brosamer-1550.jpg
Uues Testamendis on rida kirjakohti, mis kõnelevad tihedast sidemest Jeesuse ja Püha Vaimu, s.t Vaimu vahel:
- tema ema Maarja jäi lapseootele Pühast Vaimust (Mt 1:20; Lk 1:35);
- Isa annab Jeesusele Püha Vaimu „piiramatus koguses“, tema kõneldud sõna on Jumala sõna (Jh 3:34);
- ristimispüha keskmes olev sündmus – Jeesuse ristimine –, mil Püha Vaim laskus Jeesuse peale tuvi kujul (Mk 1:10; Mt 3:13; Lk 3:22; Jh 1:32);
- kõrbekiusatuse loos ajab [Püha] Vaim Jeesuse kõrbesse (Mk 1:12; Mt 4:1; Lk 4:1);
- Jumala Vaimu abil ajab Jeesus välja kurje vaime (Mt 12:28);
- Jeesus juubeldab Vaimus apostlite läkitamise üle (Lk 10:21);
- kuni oma surma ja ülestõusmiseni andis Jeesus Püha Vaimu läbi valitud apostlitele korraldusi (Ap 1:2);
- Hb 9:14 viitab Isale kuulekale Jeesusele, „kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale“;
- oma lahkumiskõnes tõotab Jeesus läkitada jüngritele Isa juurest Püha Vaimu, „kes lähtub Isast“, ja kes tunnistab Jeesusest (Jh 15:26).
Katoliku Kiriku Katekismus (nr 701) märgib, et pärast veeuputust, mille sümbolism viitab ristimisele, naaseb Noa lendu lastud tuvi koos värske õlipuuoksaga, mis on märgiks, et maapind on taas elamiskõlblik. Kui Kristus tuleb välja ristimisveest, laskub Püha Vaim tuvi kujul tema peale ning jääb temaga. Vaim laskub alla ning jääb elama ristitute puhastatud südametesse. Mõnedes kirikutes säilitatakse pühitsetud armulaualeiba tuvikujulises anumas, mis on riputatud altari kohale.
Martin Luther koostas „Ristimisraamatukese“ jaoks nn „Veeuputuspalve“ (Sintflutgebet), milles ta seob omavahel veeuputuse, Punase mere läbimise ja Jeesuse ristimise (vt Luterlikud usutunnistuskirjad, Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 224–225). Palve üks versioon on leitav Talituste Käsiraamatust, lk 26. Tänaseks ei ole selge, kui palju on selles palves Lutheri originaalloomingut ja kui palju on ta laenanud omaaegsetest allikatest (vt Albrecht Peters, Kommentar zu Luthers Katechismen, Band 5: Die Beichte. Die Haustafel. Das Traubüchlein. Das Taufbüchlein. Mit Beiträgen von Frieder Schulz und Rudolf Keller. Hg. Gottfried Seebaß. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1994, lk 161–172).
8. Liturgilised soovitused
Pühapäevaga pärast ilmumispüha (kolmekuningapäeva) algab kirikuaastas uus periood: ilmumisaeg. Ilmumisaja pikkus sõltub ülestõusmispüha kuupäevast ning võib kõikuda kahe ja kuue pühapäeva vahel. Ilmumisaja pühapäevade piibitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus erinevate (ime)tegude kaudu ilmutab oma jumalikku väge.
Ilmumisaja juhatab sisse Kristuse ristimise püha, meenutamaks tema avaliku tegevuse algust. Ristimissündmuses esitleb Jumal oma Poega Ristija Johannesele (Jh 1:33) või ka kõikidele ümberseisjatele (Lk 3:21–22). Jeesuse ristimist võib teatud määral võrrelda ordinatsiooni või inauguratsiooniga, millega ta kinnitab oma kutsumust olla nende juures, keda ta on tulnud otsima (Lk 19:10).
Ristimise kaudu osaleb kristlane Kristuse elus – tema surmas ja ülestõusmises, saades nõnda ka ise ülestõusmise pärijaks (Rm 6:3–5). Kristlane on Kristusega seotud nii tihedalt, et Paulus võrdleb seda uut olukorda Kristusega rõivastumisega (Gl 3:27).
Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 58:1–4.
Päeva laul: 7.
Jutluselaul: 210.
Ettevalmistuslaul: 56.
Lõpulaul: 58:5–8.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 77, nr 1/ Agenda, lk 90, nr 3.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 13 (ilmumisaeg)/ Agenda, lk 90–91.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 78/ Agenda, lk 91.
9. Muud soovitused
Selle kohana, kus Jeesus ristiti, nimetab Johannese evangeelium Ainonit Salimi lähedal. Mõlemad kohanimed (Ainon ja Salim) ei ole Iisraeli topograafias unikaalsed ning evangeeliumi tekst pakub vaid kahte lisaviidet, kus Ainon või asuda. Esiteks oli seal „palju vett“ (Jh 3:23) ja teiseks märgib sama evangeelium, et Johannes ristis „Betaanias, sealpool Jordanit“ (Jh 1:28; 3:26).
Tegemist ei ole Jeruusalemma naabruses asuva Betaania külaga, vaid üldiselt samastatakse seda Betaania linnaga Jordani idakaldal Jeeriko lähedal, mida tuntakse ka Bethabarana Pereas. Mõned Johannese evangeeliumi käsikirjad nimetavadki Johannese tegevuspaigana Bethabarat. Origines peabki 3. sajandil Jeesuse ristimise paigaks Bethabarat, kuid Kaisarea Eusebios märgib 4. sajandil, et Jeesuse ristimise paik oli Jordani läänekaldal.
Ainoni üks võimalik asukoht on Wadi Fa’rah ülemjooksul. See vadi on lai org, mis ulatub Ebali mäelt Jordani jõeni ja on täis allikaid. Allikatest umbes kuue kilomeetri kaugusel on paik nimega ’Ainun. Teine võimalik asukoht on kooskõlas Eusebiose andmetega. See on „küla (Jordani) orus, Skythopolisest [Beit She’an] loetuna kaheksanda miilikivi juures… nimega Salumias“.
Kuuendast sajandist pärineval Madaba mosaiikkaardil on kujutatud nii Ainonit kui ka Bethabarat. Nende juures leiduvad pealiskirjad on järgmised: Ainōn entha nyn ho Sapsapsas „Ainon, kus on nüüd Sapsaphas“, ja: Bethabara to tou hagiou Iōannou tou baptismatos „Bethabara, püha Johannese ristimise [paik]“. Kaardi paremas servas on kujutatud Surnumerd, mis aitab identifitseerida ilmakaari. Madaba kaart paigutab seega Bethabara Jordani läänekaldale ning Ainoni idakaldale.
(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
