EELK perikoopide abimaterjal 2/15: kolmainupüha Jh 3:1–15
1. Perikoobi tekst
Lõigu algtekst on ilmselt säilinud suurepäraselt, olulisi kõrvalekaldeid kreeka tekstivariantides ei ole. Vaid ladina käsikirjad tõlgendavad salmis 5 „sündida ülevalt“ kui „sündida uuesti ülevalt“, selle erinevuse kohta vt allpool.
2.–3. Tekst, struktuur ja kontekst
Johannese evangeelium ehitab oma peatükid üles nõnda, et algusesse pannakse mingi meeldejääv lugu. Seejärel hakatakse seda, peatüki pikenedes, kirjutama üha vaimsemaks.
Kõne on dialoogi vormis, kuid klassikalisest dialoogist, kus üks räägib rohkem ja vestluspartner(id) vähem, nagu Platonil, lastakse siin enam rääkida „teadmatul“. Jeesus, teadlik taevastest asjadest, laseb rääkida teadmatul, Nikodeemosel. Laseb teha tal vigu ja jõuda kobamisi tõele lähemale. Seega ei tule siin näha mitte niivõrd dialoogi osi, vaid inimese kasvamist lähemale ühele ja ainsale tõele.
Vestlus tundub olevat ka katkendlik, ühe vestleja sõna ei leia otsest vastust teise järgnevas vastuses. Nikodeemos saab asjast kogu aeg otsekui valesti aru. Jeesus aga viib ta järgmise sõnaga arusaamisele lähemale. Tegemist on Johannese evangeeliumis eriliselt väljatöötatud, kuid juba Markusel esineva jüngrite mõistmatusega. Kuid erinevalt vastavast Markuse teemast, kus põhiline arusaamatus seisneb selles, kes on Jeesus, läheb Johannes veel kaugemale. Inimene ei saa paljudest muudestki asjadest aru, ei taevas, ei maa peal. „Teie räägite, mis on maa peal, mina räägin, mis on taevas,“ ütleb Jeesus (Jh 3:12; 5:19). Johannesel on jüngrite (või ka vastaste) mõistmatus mitmeastmeline. Senises väga tõsises Nikodeemose loo tõlgendusloos on sellest Johannese stiilivõttest tavaliselt üle mindud, märkamata, et see on sama mis Jh 6:53, kus Jeesus räägib kirikus kasutatavast Issanda õhtusöömaajast, ning vastased küsivad toorelt: „Kuidas võime süüa sinu liha?“ Selliseid mitmekordse mõistmatuse kohti on veel.
Kohe lisandub üks toores vääritimõistmine. Jeesus ütleb, et teie peate gennēsthai anōthen ’uuesti sündima’ (s 3), ja Nikodeemose arusaamatus muutub tõeliselt naljakaks. Vana mees ei saa ju minna tagasi emaihusse – Nikodeemose vastus ei ole mitte uuestisündimata inimese tõrkumine uuestisünni ees, vaid asja viimine naturalistlikult füüsilisele tasemele, nagu Tooma soov torgata oma sõrm Jeesuse haavasse. Nikodeemose kohmakus annab Jeesusele ajendi öelda, et peab sündima ülalt. Gennēsthai anōthen võib tähendada mõlemat, nii „uuesti“ sündimist kui „ülalt“ sündimist. Jeesus lükkab tagasi esimese – mis kasu on lihalikult sündinud inimesel teha seda uuesti – ning surub peale teist: sinule on antud Jeesuse ilmumises taevas, ülemine elu – „me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au“ (Jh 1:14).
Selles on Johannesel natuke Pauluse (ja tema koolkonna) mõjutusi. Kiri efeslastele räägib mitmekihilisest maailmast, kus on ülemine sfäär, kus on taevas ja koguduse taevane pea, Kristus. Head asjad tulevad üleval (Jk 1:17). Johannes tundub minevat siin vastuollu 1Pt 1:23 mõttega, et inimene sünnib tõesti uuesti (seal on silme ees tõusmine ristimisveest), Johannese nägemust kinnitab veel 1Jh 4:7 „sündida Jumalast“. Mt 18:3 „lapseks saamine“ on keerulisem teema, kuna see ei ole mitte mõte lapse rikkumatusest, vaid läheb juriidika valdkonda – sedavõrd kui evangeelium üldse juriidika valdkonnaga kokku puutub –, nimelt et lapsel puuduvad seaduslikud õigused. Tegemist pole isiku arengus tagasimineku ega läbielatu kordamisega, vaid ainuüksi eluga Jumala õiguses, mitte inimeste õiguses.
Edasi räägib Jeesus sündimisest veest ja Vaimust. Siin mõeldakse ristimisele, selle parim paralleel on Tt 3:5 („uuestisünni pesemine ja Püha Vaimu uuendamine“). Johannese evangeeliumil on väga selge sakramendiõpetus, mis viiakse siiski eemale mõlema sakramendi algsetest kohtadest Jordanil ja ülakambris. Selle asemel on Johannes paigutanud need hoopis näiteks Jeesuse surmasse (Jh 19:34). Vee ja Vaimu ristimist ei saa lahutada, pole ju ristimist veeta, selle sümbolelemendita, samuti mitte ilma Vaimuta, Jumala ligiolu ja pideva (uueks)loomise tööta.
Siin on see pandud taas ka vastanduse konteksti, sündida just veest ja just Vaimust tähendab mitte sündida lihast ega inimesest. Taas nähakse seda, et Jeesuse ristimine viib inimese kõrgemale, nimelt Jeesuse päritolumaa, nimelt taeva poole.
Edasi räägib Jeesus tuulest, mis puhub, kuhu tahab, mille päritolu ega sihtkohta keegi ei tea. See sõna tekitab inimestes lihtsa mõtte, et me ei tea, kust tuleb vaimulik äratus. Ka võib see tekitada kristlases kiusatust kaduda kui tuul (s 8), võibolla mõne oma isikliku ilmutuse eksitatuna. Kuid taoline Piibli jaoks ebatavaliselt väheinformatiivne nägemus Jumala tööst jääb ainulaadseks. Siiski on üks konkreetne ajend selleks, miks Jeesus nii ütles. Ta lähtub heebrea sõna rūaḥ kahetähenduslikkusest, ka kreeka sõna pneuma puhul kõlab „puhumine“ kaasa. See võib olla ka loomisloo „Jumala Vaim“, „Jumala tuul“ (kui kosmogoonia element), mille vabadus ei ole mitte inimese vabadus tegutseda ega inimese vabadus tõlgendada Jumala tegusid, vaid Jumala vabadus anda oma häält kuulda seal, kus Jumal tahab.
Sellist vabaduse määratlust näitab Jh 8:14, kus Jeesus üksi on see, kes teab, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Seega on ka see Vaimu puhumine just tulek Isa troonilt ja minek sinna. Jh 14:17 räägib, et Vaim on tõe Vaim ja jüngrid tunnevad seda.
Kui Jeesus kõnetab Nikodeemost „Iisraeli õpetajana“, siis on see ühest küljest noomitus, et „teie ei tunne“, teisest küljest viide Jumala rahvale. „Juudid“ on Johannese evangeeliumis Kristuse vastaste tähenduses, „Iisrael“ aga Jumala rahva tähenduses. Ja Iisraeli rahva päästmise juurest läheb Jeesus edasi koguduse päästmise juurde, kasutades Vana Testamendi pilti vaskmaost, kelle peale üles, puuteiba kõrgusele vaatamine toob päästmise. Nagu tookord, nii ka praegu, nagu vaskmadu, nii ka Jeesus Kristus. Pilk tuleb suunata üles, kõrgemale inimvõimetest. Moosese käes ei olnud võimu inimesi vaskmaoga päästa, seda tegi Jumala sõna selle juures. Inimesel ei ole võimu inimest päästa, seda teeb taevast alla tulnud Jumala Poeg.
4. Kirjanduslooline kontekst
Nikodeemos kõnetab Jeesust kui õpetajat ja tema esimesed sõnad viitavad uskumisele tunnustähtede põhjal. Tunnustähed on Johannese evangeeliumis olulised, sest Kaana pulma tunnustähe kohta öeldakse, et see oli esimene. Jh 2:11 on „tunnustähtede algus“ ja 20:30 öeldakse, et kui kirjutada üles kõik tema tunnustähed, ei mahutaks ilm raamatuid. On oletatud tunnustähtede, sēmeion’ide allika olemasolu Johannese evangeeliumi kirjandusliku eelloona, mis olla põimitud Johannese evangeeliumi sisse, kuid see pole kuidagi tõestatud, sest nende loendamisele viitamine võib olla ka evangeeliumi autori töö.
5. Ajalooline kontekst
Lool puudub eriline ajalooline kontekst, kõik selles sisalduv on sama mis evangeeliumil kui tervikul. Selle juures võiks vaid esile tõsta Johannese koolkonna kalduvust suletusele ja seejuures sisemisele soojusele ja armastusele ning kuulutustöö taustal oleva õpetustöö põhjalikkusele. Selle kaudu tuleb Johannese koolkonna sõnum oma suletusest taas välja kiriku kui terviku avatusse. Nikodeemos on üks neist Jeesuse jüngritest, kes võetakse koolkonna sisse ja seejärel tehakse tema lugu avalikuks.
Algus on veidi üllatav, alates nii Vana Testamendi stiilis, tõlgiksin tagasi heebrea keelele omaselt: „Ja oli mees, variser, ja tema nimi Nikodeemos“, kusjuures kriipima hakkab variseri puhthellenistlik nimi, mis tähendab ’Võitjarahvas’. Võidu-nimelisi nimesid oli kreeka kultuuris palju, Nikolaos, Niketas, Nikomachos. Kas siis tema vanemad olid juba hellenistlikud, poeg aga variser? Võimalik, et autor on kasutanud variseri kreekapärast teist nime, mis olid tol ajal levinud. Raske oleks kujutada ette variseri elamas väljaspool Iisraelimaad, ilmselt ei ole siin mälestust kellestki Johannese evangeeliumi autori kaasmaalasest Egeuse mere rannalt. Nikodeemose kõrge, „juhi“ seisund võib viidata heale perekonnale, samuti mingi kõrge nõukogu liikmelisusele, seda Iisraelimaal.
Johannese koolkond tegutses Väike-Aasias. Oma õpetuse aluseks võttis see ühelt poolt tugevalt läbitöötatud ja samas edasi arendatud Pauluse koolkonna õpetused, teiselt poolt sünoptilise pärimuse, nii Markuse kui Luuka suuna. Koolkonnal on jälgitav ajalugu 90. aastatest (Johannese kirjade koostamine, kaugemad seosed Nägija Johannesega, Ilm 1:1) kuni aastani 140 (koolkonna ehk viimane esindaja oli Hierapolise Papias).
6. Paralleeltekstid
Johannese kirjeldus on ainulaadne, sel pole paralleele. Johannese puhul on isegi räägitud, et tal on alternatiivne Jeesuse jüngrite hulk, kus Peetrus näiteks jääb tahaplaanile, Filippus on suhteliselt oluline, ja ka Nikodeemost on peetud jüngriks, arvestades seda, kui põhjalikult pöörab Johannes ümber Mk 3:13–19 jüngrite loetelu.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kolmainupüha kujunemisloost ning Kolmainsuse ikonograafiast on võimalik lugeda 2018. aasta perikoopide abimaterjalidest https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/kolmainupuha/.
Perikoobi salm 3:5 on inspireerinud ristimistalitust. Selle järel, kui ristitu peale on valatud kolm korda vett, jätkab vaimulik kätt peale pannes: „Kõigeväeline Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes sind on uuesti sünnitanud veest ja Vaimust, võtku sind oma rahva hulka ja juhtigu igavesse ellu. Issand hoidku X sinu sissetulemist ja sinu väljaminemist nüüd ja igavesti“ (Talituste Käsiraamat, lk 28). Või: „Kõigeväeline Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes sind on uuesti sünnitanud veest ja Vaimust, hoidku sind igaveseks eluks. – Issand hoidku sinu sissetulemist ja sinu väljaminemist nüüd ja igavesti!“ (Agenda, lk 227–228).
Tegemist on pisut kärbitud ja ümbersõnastatud variandiga juba keskajal tuntud vormelist: „Kõigeväeline Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes sind on uuesti sünnistanud veest ja Pühast Vaimust, [ja] kes andis sulle andeks kõik sinu patud, tema salvigu sind õndsuse salviga [Chrismate] sellessamas Jeesuses Kristuses igaveseks eluks.“
Luther ise teeb „Ristimisraamatukeses“ (1529) ettepaneku kasutada järgmist vormelit: „Kõigeväeline Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes on Sind uuesti sünnitanud veest ja Vaimust ning Sulle kõik Sinu patud andeks andnud, kinnitagu Sind oma armu läbi igaveseks eluks, aamen.“
Johann Sebastian Bach on Nikodeemose perikoobist lähtudes kirjutanud mitu evangeeliumikantaati, neist 1715. aastal loodud kantaat „O heilges Geist- und Wasserbad“ (BWV 165) kasutab Salomon Francki libretot. Mart Jaanson on perikoobist inspireerituna kirjutanud laulu „Tuul“.
Fritz von Uhde, „Kristus ja Nikodeemos“ (1896)
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Fritz_von_Uhde_-_Christus_und_Nikodemus_(ca.1886).jpg
Kunstnik Fritz von Uhde on Kristuse ja Nikodeemose kohtumise paigutanud rabi tööruumi. Nikodeemos kannab talaari, alates 19. sajandi algusest Preisi kuninga korraldusel vaimulike ja juristide ametirõivaks saanud kuube. Maal müüdi 6. jaanuaril 2009. aastal Christie’s oksjonil 1625 naela eest.
Nikodeemosel on oluline roll Kristuse matmise juures. Jh 19:39–42 kohaselt toob ta matmise jaoks vajalikud lõhnaained ning aitab Arimaatia Joosepil teda matta. Seetõttu leiab Nikodeemose Kristuse ristilt võtmist ja haudapanekut kujutavatel teostel.
Michelangelo, „Pieta“ (Museo dell’Opera di Santa Maria del Fiore) https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Museo_dell%27Opera_di_Santa_Maria_del_Fiore._Michelangelo._Pieta.JPG
Tizian, „Kristuse haudapanek“
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Entierro_de_Cristo_(Tiziano).jpg
Nikodeemose nime kannab üks paljudest apokrüüfsetest evangeeliumidest, mille esialgne versioon pärineb 4. sajandist. Sageli kannab see teos nime „Pilaatuse aktid“ või „Mälestused sellest, mida meie Issand Jeesus Kristus Pilaatuse all kannatas“. Kanooniliste evangeeliumide eeskujul jutustab see Jeesuse kohtuprotsessist, surmast ja haudapanekust, kuid ka ülestõusmisest ning taevaminekust. Kuuenda sajandi jooksul laiendati ladinakeelset versiooni kirjeldusega Kristuse laskumisest surmavalda. Nii kujunenud pikk versioon oli keskaja jooksul tuntud reas rahvuskeeltes. Nikodeemose evangeelium oli keskajal väga armastatud, kuna selle keel oli lähedane kanoonilistele evangeeliumidele ning see seoti kannatusmängudega ning kannatusnädala liturgiliste jumalateenistustega.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Lauldakse Laudamus’t, loetakse Nikaia usutunnistust.
Alguslaul: 302.
Päeva laul: 142.
Jutluselaul: 294.
Ettevalmistuslaul: 138.
Lõpulaul: 386.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 183, nr 4 / Agenda, lk 112, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 25 (Kolmainupüha) / Agenda, lk 113–114.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (Kolmainupüha).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 184, nr 2 / Agenda, lk 114.
9. Muud soovitused
Johannese mõte ammutada taevast võiks olla hea sõnum ka kirikutööks. Kas meie jutlus toob midagi uut? Kust leiame selle uue? Kas toome selle sotsiaalelust, elades sisse ühiskonna viletsusesse, seda oma sõnades pelgalt matkides? Või toome oma jutluse sisu poliitikast, psühholoogiast? Tihti räägitakse EELK rollist Eesti ühiskonnas, ning ollakse sunnitud nentima, et EELK roll Eesti ühiskonnas ongi rääkida EELK rollist Eesti ühiskonnas (sest kõik muud rollid on raskestisõnastatavad ja -teostatavad). Kuid Johannes tahab meile näidata, et rääkida tuleb millestki enamast, tuua tarkus alla taevast, lasta taevasel tarkusel parandada EELK-d ja Eesti ühiskonda millegi taevasega. Igasugune kultuur tähendab ju seda, et harimisega teeb kõrgem viljakandvaks madalama. Vili ei aja juuri maas ise, vaid külvaja viskab kõrge kaarega seemet maa peale ning äke käib üle põllu, et segada kokku muld, mida on palju, ja seeme, mida on vähe.
Kolmainu Jumala ülistamiseks on loodud suur hulk võimsaid koraale, neist üks vanimaid on algussõnade järgi nimetatud hümn Te Deum (Ambrosiuse kiituslaul); KLPR 478, värsistatult KLPR 386.
Hümni esialgne liturgiline koht (muuhulgas on välja pakutud, et hümn on moodustanud osa kunagisest paasavigiiliast või on selle lähtekoht kreekakeelses hümnograafias) ning autorlus on küsitavad. Alates 8. sajandist levinud traditsiooni kohaselt lõid hümni üheskoos Pühast Vaimust haaratud Ambrosius ning Augustinus. Kui Augustinus täisealisena 387. aasta ülestõusmispühal Milanos ristiti, olevat Ambrosius hakanud seda hümni laulma, Augustinus jätkas teise reaga, nõnda laulnud nad vaheldumisi hümni lõpuni.
Benozzo Gozzoli (1420–1497), „Augustinuse ristimine“ (1464–1465)
Kaasajal on autoritena nimetatud Poitiers’ Hilariust ning Remesiana Niketast (KLPR nimetab teda meloodia autorina). KLPR tekst ja meloodia lähtuvad Lutheri tõlkest ning tema poolt revideeritud meloodiakujust, teksti on viimati revideerinud 1982. ja 1990. aastal Ivar-Jaak Salumäe.
(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 7–8 Joel Siim, punkti 9 J. Siim ja V. Ehasalu, toimetanud Urmas Nõmmik.)
