EELK perikoopide abimaterjal 2/20: 21. pühapäev pärast nelipüha Mt 22:1–14
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.
1. Perikoobi tekst
Kuna Matteuse evangeeliumi tekst on ehk Uue Testamendi kõige rikkumatum, pole siin just mingeid tekstiloolisi erinevusi peale mõne täpsustava artikli või asesõna. Suurim erinevus on 13. salmis, kus mõnes käsikirjas seisab „visake ta seotuna jalust ja käsist“ asemel „võtke ta ja visake…“ või „võtke ta jalgadest ja kätest ja visake…“
Põhjus, miks Matteuse evangeeliumis on vähe tekstikriitilisi probleeme, seisneb selles, et esimestel sajanditel oli teadlikumatel inimestel, käsikirjade ümberkirjutajad kaasa arvatud, Matteuse evangeelium kindlamalt peas kui teised evangeeliumid. Nii oli oht, et ümberkirjutamisel tekib viga, väiksem. Kirjutades ümber mõnda teist evangeeliumit võis aga inimese mõte uitama minna, ta ei vaadanud enam käsikirja enda ees ning kirjutas kogemata mõne sõna hoopis Matteuse evangeeliumist.
2. Kontekst
Pole võimalik öelda, kas toodud tähendamissõna on Luuka või Matteuse oma algses kontekstis, sest mõlemal juhul on see evangelistide töödeldud ja paigutatud. Luuka seos „leiva söömisega Jumala riigis“ paistab hoolsama redaktsioonitööna, sest siin on see pandud teiste söömise ja võõruspidude kohtade juurde. Luuka mõte on ka selge: näidata kogudust kogunemas sõna ja õhtusöömaaja ümber. Matteusel on tähendamissõnad lihtsalt ritta pandud, ühenduseks on vaid kohtu ja aegade lõpu teema. Siin on lähestikku Jeruusalemma hävitamine ja Jumala riigi minek Iisraeli käest üle teistele rahvastele (vrd Ap 13:46).
3. Kirjanduslooline kontekst
See kannab endas veidi (mitte Jeesuse enda jutustatud) Mk 6 stiilitunnuseid – jutustus viib kuulaja kuningalossi, mille keldris mõistetakse kohut kuninga viha alla sattunu üle. Teemana on see üldinimlik. Stiilitunnuseks on veel jutustamine millestki, mida lihtinimene ei või näha, kuid mis tekitab hirmu.
Sellele paneb Matteus ka rõhu. Jeesus kui kuningas on kutsunud inimesed kirikusse, kirik on Jeesuse ja tema sõna looming, ning selles on Jeesuse rahvast haarav tegevus, elu ajaloos ja ka kohus.
Kui juttu on juba pulmadest, siis on oluliseks teemaks see, et Jumala riiki võrreldakse pulmapeoga. Prohvet Hoosea räägib Jumala kihlusest oma rahvaga, mis peab lõpetama määramatuse suhtes. Jeesus võrdleb oma maapealse elu päevi pulmapeoga (Mk 2:18–22), Ilmutusraamatu järgi on see kogudusel veel ees (19:7, 9).
4. Ajalooline kontekst
Niisiis räägitakse tähendamissõnas ka Iisraeli maha jätmisest ja paganate koguduse tekkimisest. Matteust on peetud juutlikuks tekstiks, ometi ei näe Matteus ette ühtki juutidele omast käsumeelset hoiakut. Mis Matteuses paistab juutlik, see on tegelikult vaid sügav seos Vana Testamendiga. Ja Vana Testamendi pinnal elame ka meie kristliku kogudusena.
Iisraeli hülgamine saab selles tähendamissõnas selgeks paralleeli abil Mk 12:9 > Mt 22:7: „hävitab (apolllymi) need põllumehed / nende linna“, samuti sellest, kuidas koheldakse saadikutena läkitatud orje nii Mk 12 kui ka Mt 22. Veel on see nähtav selles, kuidas mainitakse teid Mt 10:5–7, „paganate teid“, mida misjonär peab vältima. Siinkohal kutsutakse üles minema just nendele teedele kutsuma nii kurje kui häid (Mt 22:9 j).
Küsimus vahetegemise kohta kutsutute ja valitute vahel 14. salmis tähendab seda, et kui Jumala rahvas läheb kohtu alla, siis tabab see ka kogudust. Viimase jagab kohus kaheks. Sellele lausele sarnaseid lauseid on Matteusega samal ajal Galileamaal kirjutatud ühes juudi tekstis, Neljandas Esra raamatus (8:2 j, 41): „Ma tahan öelda sulle tähendamissõna, Esra. Kui sa küsiksid maa käest, siis ütleb ta sulle, et see toob esile palju savi pottsepatööks, aga väga vähe tolmu, mis kullaks saab. Nii on ka see maailm seatud: paljud on loodud, vähesed aga päästetud /…/. Sest nagu põllumees külvab maasse palju seemneid ja istutab hulga taimi, kuid mitte kõik istutatu ei jää õigeks ajaks ja mitte kõik istutatu ei juurdu, nii ei jää needki, kes on külvatud maailma, mitte kõik püsima.“
Kui Matteuse järgi on koguduseks jüngrid, kes peavad õppima (Mt 11:29), siis pärast kohut on kogudus „õiged, kes säravad kui päike“ (Mt 13:43) ning kes seisavad kohtus inimese Poja paremal käel (Mt 25:31jj, 37), nad on „valitud“, kelle koguvad kokku Inimese Poeg ja tema inglid (Mt 24:31, s.t ingel on kohtumõistmise olend). Kuid ka needsamad valitud on maailmalõpudraamas ohus, seepärast lühendatakse neid kannatuste päevi (Mt 24:22).
5. Paralleelkirjakohad
Tähendamissõna kuninga pulmapeost on ilusasti võrreldav sünoptilise paralleeliga. Kui Luuka sõnastus (14:15–24) viib tegevuse rikka mehe kodusse (taustaks kogudus kui külalislahke kristlase koju kutsutav hulk), siis Matteus mõtleb kuningate maailma taustal. Selline valik on põhjendatav Vana Testamendi arusaamaga Jumalast kui kuningast, samuti kohtu teemaga, sest kuningas mõistab kohut nagu ka Jeesus Isa aujärjel (Mt 25:31; Ilm 5:6).
Kui Luukal on „söömaaeg” (deipnon), viitega Issanda söömaajale (1Kr 11:20), siis Matteusel on kuninga poja pulmapidu, mis ühest küljest viitab poliitikale ja paratamatusele, kunagi peab ju kuninga poeg naise võtma, seda aega ei saa lükata lõpmatuseni, nagu ka mitte Jumala kutse kuulmist ning Jumala kohut, teisest küljest on pulmapidu Jumala ja tema rahva kokkusaamine. Vastavalt peo mõõtmetele on ka orjade arv erinev – Luukal üks, Matteusel aga palju, mis on viide „prohvetitele, minu orjadele“ (Jr 7:25; 25:4). Siin on tunda orjade korduvas saatmises Mk 12:5 mõju, eriti Mt 22:6. Need orjad on prohvetid, kes on läbi aegade kutsunud Iisraeli meeleparandusele.
Kui Luukas kirjeldab inimeste vabandusi, miks jätta tulemata, siis Matteus ei pea seda vajalikuks, ta viitab vaid inimeste eemalejäämisele (salm 5).
Kui Luukal on kutsuja viha pigem kodaniku nördimus kaaskodanike vastu, siis Matteusel on see kui kellegi viha, kes on võimeline vihaalused hukkama. „Nende linna laastamine” viitab Jeruusalemma laastamisele Babüloonia ajal (2Kn 24 j), kuid siin räägib see Jeruusalemma hävitamisest aastal 70, Tituse ajal. See annab ka aluse sulaste uuele väljasaatmisele teeharudele (salmid 9 ja 10). Viimase tähendus on misjonitöö paganate hulgas, nende hulgas, kes pole meiega, kes on teedel, mida me tavaliselt ei käi. Kohtuotsus Iisraeli üle on kõlanud (salm 7), kogudus ei ole enam palumas maise Jeruusalemma poole, vaid Jeesuse poole.
Kümnenda salmi sõna, et pulma tuleb kutsuda „häid ja kurje”, võib tähendada Vana Testamendi taustal „igasuguseid inimesi“, ilma viiteta nende tegudele või mõtteviisidele. Matteuse evangeeliumi taustal aga omandab see tähenduse eklesioloogias. Kogudus on inimeste kogu, kus head ja kurjad, kõlbulikud ja kõlbmatud, elavad ja kasvavad koos, kogudus on corpus permixtum. Kohtupäev teeb selgeks, kes on kes. Peale selle, kogudus on nende inimeste kogu, kes on läkitatud maailma, keda ohustab Kristuse tunnistajaks saamine inimeste kohtu all, inimeste peale pandud süü kannatamine. Ka kogudus on inimeste kogu, millel on seos kohtuga, millel on lootus, isegi tõotus pääseda põrgust (Mt 16:18).
Matteuse jaoks on kohtu teema nõnda oluline, et kui Luukas piirdub vaid kohtu teema nimetamisega, kasutades (taaskord söömaaja teemalist) sõna: „mitte ükski /…/ ei maitse minu söömaaega“, siis Matteus jätkab. See võiks olla väike viide, et antud tähendamissõna võib olla rohkem Matteuse kui Jeesuse oma – samas oli just Jeesus Jumala riigi tulemise, seega ka kohtu kuulutaja ning võis teha seda eshatoloogilise ootusega, mille teravust Luukas pehmendab. Matteusel võib see aga esineda oma algses ranguses.
Matteus juhib tähelepanu ühele pidulisele. „Seltsimees (hetairos), kuidas tulid sa siia ilma pidurõivata?“ Ja tema karistus kõlab sõnadega, mis on Matteusel kasutusel mujalgi. Millest selline karmus? Küsimusele, miks saab rõivastus just ajendiks saata piduline hukatusse, ei ole kerge vastata. Ähmane viide võiks olla Ilm 19:8, piduriie on Jumala antud puhas peenlinane riie. See on nagu Kristuse antud rõivastus Gl 3:27. Nii on ka arusaadav, luterliku õpetuse järgi on päästmine ikkagi extra nos, ka see rõivas on kutsutule Jumala antud.
Sõnad „kutsutu“ ja „kutsuma“ korduvad nii Luuka kui eriliselt ka Matteuse tekstis. Sõna võis selle lihtsaimas tähenduses olla juba algses, Matteuse ja Luuka (või ka Q) eelses tähendamissõnas, siin aga omandab see erilise kaalu, kuna see sihib viimaste sõnade „paljud on kutsutud, vähesed välja valitud“ poole.
6. Tõlgendusloolised märkused
Tekstis kordub sõna „vihastama“, mille võrdlus teiste Matteuse evangeeliumi vihastamise kohtadega viitab kohtu olukorrale. Kohtumõistja vihastab kurjategija peale. See erineb tänapäeva arusaamast kohtuniku kaalutlevast otsusest, erineb ka kreeka (ja rooma) filosoofia mõttest, et „viha on lühiajaline hullumeelsus“ (insania breve).
Keskaja filosoofias on Jumala mõiste puhastatud, Jumalal ei ole afekte, on vaid täiuslik tarkus ja headus. Piibli järgi on Jumalal siiski tunded, sest Jumal on lähedal, kõiges, ka tunnetes, tegudes. Siinkohal on Jumal kohtumõistja, kes oma vihaga hävitab kurje.
Sellega pole öeldud, et meie, tema lapsed, tohime vihastada. Meie ei mõista maailma üle kohut, meie ei tea, kes on hea, kes on kuri.
Tähendamissõna on maalikunstis kasutanud näiteks Bernardo Cavallino, Jan Luyken ja John Everett Millais. Järgnevalt on reprodutseeritud „Braunschweigi Monogrammimeistriks“ kutsutud tundmatu Madalmaade meistri teos.
Braunschweigi Monogrammimeister, „Tähendamissõna suurest pidusöögist“ (u. 1525)
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/65/Brunswick_Monogrammist_Great_Banquet.jpg
Pidusöögile kutsutute pulmarõivastele on omistatud erinevaid tähendusi. Püha Augustinuse arvates sümboliseerivad pulmarõivad armastust, Lutheri arvates Kristust ennast (vrd Rm 6:3–4 – Kristusesse rõivastumine ristimisel), Calvini arvates ei ole võimalik teineteisest eraldada usku ja häid tegusid, kuna uuestisündinud inimene on kutsutud elama uut elu.
Evangeelium annab võimaluse tuletada meelde ristimisele järgnevat kohustust elada uut elu meeleparanduses. Täiskasvanute ristimisel on mõnes koguduses kombeks kandidaadid riietada valgesse albasse (sõna „kandidaat“ ise on seotud ladinakeelse sõnaga candidus ’säravvalge’). See viitab Ilm 3:4–5 mainitud valgele rüüle, mis antakse neile, kes on väärilised Kristusega koos olema. Teisalt on valge rüü kerge määrduma, mistõttu on oluline seda kandes olla ettevaatlik ning seda tuleb sageli puhastada.
Talmudis viidatakse rabi Eliezerile, kes on öelnud: „Pöördu patust üks päeva enne oma surma. Tema õpilased küsisid rabi Eliezerilt: Kas siis inimene teab, mis päeval ta sureb? Ta vastas: Seda enam tehku ta seda täna, sest homme võib ta surra. Nii elab ta kogu oma elu meeleparanduses. Ja ka Saalomon on oma tarkuses öelnud: Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal! (Kg 9:8)“ (Strack-Billerbeck I, lk 878).
Evangeeliumil on kokkupuutepunkte rea kirjakohtadega, kus kõneldakse apostlite (või laiemalt kristlaste) läkitamisest misjonitööle. Misjonär peab olema omal kombel väsimatu kutsuma pulmapeole (kogudusse) neidki, keda esialgu kutse vääriliseks ei ole peetud.
Paavst Benedictus XVI on korduvalt rõhutanud missa, misjoni ja missiooni kokkukuuluvust. „Need sõnad [Ite, missa est] aitavad meil tajuda sidet äsja pühitsetud missa ja kristlaste missiooni vahel maailmas. Antiikajal tähendas missa lihtsalt „läkitamist“. Kristlikus keelekasutuses omandas see ajapikku sügavama tähenduse. Sõna „läkitamine“ hakkas viitama „misjonile“. Need mõned sõnad väljendavad selgelt kiriku misjonlikule iseloomule. Jumalarahvast saab aidata mõista seda kiriku elu olemuslikku mõõdet selgemini, kui läkitamist mõistetakse lähtepunktina“ (Sacramentum Caritatis, nr 51).
7. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 246.
Päeva laul: 157.
Jutluselaul: 223.
Ettevalmistuslaul: 224.
Lõpulaul: 247.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 242, nr 1 / Agenda, lk 131, nr 2.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570, nr 5 / Agenda, lk 131–132.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 243 / Agenda, lk 71, nr 2.
8. Muud tähelepanekud
Perikoobil on veel üks Vana Testamendi eeskuju, Õp 9:2–6. Sellest tarkuse kutsest on saanud juutide komme kutsuda inimesi külla ja lasta kellelgi rääkida Moosese seadusest (sest tarkus peab pidudel kõnelema!). Taolised peod on ka teistes usundites, babüloonlastel, foiniiklastel, kreeklastel. Kristlastel seostub see eriliselt veel armulauaga.
Perikoobi põhjal jutlustades võib öelda, millal on õige aeg tulla Jeesuse juurde, sest kirjasõna näitab meile, et just praegu. Miks just praegu? Sellepärast et praegu on kutsutav kuuldekaugusel. Siin on lahendus ka tahte vabaduse küsimusele – luterliku õpetuse järgi pole meil tahtevabadust, me ei ela Jumala vääriliselt, me ei teagi, mis on Jumala vääriline elu, kuid iga kord, kui kuuleme seda kutset, annab evangeelium meile vabaduse tulla üle, Jumala väärilisuse poolele, kus meie jaoks on kõik juba valmis.
Evangeelium 21. nelipühajärgsel pühapäeval on aluseks Johann Franki (sõnad 1646–1653) ja Johann Crügeri (meloodia 1649) loodud koraalile „Minu süda, rõõmustele“ (KLPR 223). Koraal ilmus 1653. aastal kogumikus Praxis pietatis melica. Esialgsest üheksa salmi pikkusest koraalist on KLPR-i jõudnud viis, originaali salmid 1 ja 6–9, kogumahus esineb koraal „Uues Lauluraamatus“ (ULR 332). KLPR-s esinevad kärped lõikavad kahjuks välja koraali ühe kaalukama osa, mistõttu seos evangeeliumi perikoobiga jääb suhteliselt märkamatuks. Koraalis on samuti tugevad viited sarnasele tähendamissõnale Luuka evangeeliumis (Lk 14:15–24). Johann Frank lõi koraali armulauaks valmistumise jaoks. Koraali alguses on viide müstilisele traditsioonile, mis Gabriel Bieli vahendusel on jälgitav tagasi kuni Damaskuse Johanneseni, kellelt traditsioonilise arvamuse kohaselt pärineb Issanda templissetoomise püha (küünlapäeva) protsessiooni esimene antifon Adorna thalamum tuum, Sion, et suscipe Regem Christum („Kaunista oma pruudikamber, Siion, võta vastus kuningas Kristus“). Frank kasutab koraalis viidatud antifoni pildikeelt.
Eesti keeles ilmus koraal esimest korda 1721. aastal „Eesti-Ma Kele Laulo-Ramatus“. Pildil koraali algus nimetatud raamatus.
Nendes EELK kogudustes, kus kasutatakse Agendat, on nimetatud koraal saanud armulaua ettevalmistuslauluks per se, nii on see ka trükitud KLPR liturgilises lisas (KLPR, lk R8). Tegemist on ühega nendest juhtudest, kus tegelik praktika ei ole kooskõlas Agenda normidega. Mitte miski ei keela Agenda puhul armulaua ettevalmistuslauluna kasutada ka teisi koraale. Agenda sätestab: kogudus „laulab püha õhtusöömaaja laulu“ (Agenda, lk 16, p 18).
(Alapeatükid 1–5 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 6 ja 8 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatüki 7 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
