Paastumaarjapäev

EELK perikoopide abimaterjal 7: paastumaarjapäev (Rm 8:1–4)

1. Perikoobi tekst

Tekst Rm 8:1–4, mille pikkus käsikirjatraditsioonis mõnevõrra varieerub, annab tunnistust sellest, et koopiate tegijad on saanud kasutada ühelt poolt väikeste erinevustega käsikirju ja on teiselt poolt ka ise pidanud vajalikuks täiendavalt selgitada rooma kirja peatükkides 6 ja 7 arendatud mõtteid inimese patusest loomusest, mis on lõhestatud ja ei suuda täita Jumala tahet.

Lõigu mõtte selgitamiseks on oluline teadvustada sõna sarx erinevat kasutamist selles ja järgnevates lõikudes. Nimelt on salmides 3 ja 4 selle sõna mõtte edastamiseks kasutatud sõnu ’inimloomus’ ja ’oma loomus’, ent salmides 5–7 kohati klassikalist tähendust ’liha’ ja ’lihalikkus’. Seejärel kohtame tõlkes uuesti vastet ’loomus’.

Järgnevas tõlkes on käsikirjadele tuginevad täiendavad lugemisvariandid teksti sees esitatud nurksulgudes. Piibliseltsi väljaande eestikeelses tekstis ei ole salmi 1 laiendatud, küll aga salmis 3. Suure algustähega kirjutatud Seadus tähendab viidet Toorale. Sõna sarx vastena on kasutatud sõna ’liha’.

„Ent nüüd ei ole mingit hukkamõistmist Kristuses Jeesuses olijatele[, kes ei kõnni liha järgi]. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud sind patu ja surma seadusest. Sest selleks, mille jaoks Seadus oli jõuetu, olles liha tõttu nõder, saatis Jumal oma Poja patuse liha sarnasuses [ja patu pärast], mõistes patu liha sees hukka, selleks et Seaduse õigusnõue saaks täidetud meis, kes me ei käi liha järgi, vaid Vaimu järgi.“

8:1 Peale kaeblemist aadamliku ehk inimliku „mina“ haletsusväärsuse üle peatükis 7 alustab Paulus uut õpetlikku tsüklit lausega, et nüüd ei ole Kristuses ja Kristuse läbi elavatele inimestele enam surmavat hukkamõistu (katakrima). Salm 1 toetub Rm 7:25 esitatud tänulausele, mis järgneb omakorda salmidele, kus kinnitatakse veelkord inimloomuse lõhestatust ja kus Paulus sedastab, et tal on seesmise inimese ja mõistuse poolest Jumala Seaduse üle rõõm, patu seaduse tõttu ei suuda ta seda aga täita.

Meenutada tuleb siin Rm 6 esitatud vaadet selle kohta, kuidas ristitud on Kristusega kokku kasvanud, Temasse asetatud ja mahutatud. Seejärel selgitab Paulus, miks ei saa Rm 7:23 järgi patu palgana korra kohaselt langetatav surmamõistev kohtuotsus osaks neile, kes on Kristuses.

8:2 Väljend „elu vaimu seadus“ on semiitliku taustaga ning Hs 37:5 ja Etioopia Eenoki 61:7 kõnekujundite alusel võib oodata, et lõpuaegade jumalarahvas täitub elu andva ja jumalatunnetust võimaldava Vaimuga. Ühes oma varasemas kirjas 1Kr 15:45 on Paulus juba kirjutanud, kuidas esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks ja viimne Aadam ehk Kristus sai elustavaks Vaimuks. Ühtlasi on nüüd saanud selgemaks ka lihast kõneleva piltliku esitusviisi tähendus, kuna „liha“ viitab Aadamast põlvnevale mõtteviisile, mis on ära pöördunud Jumalast, tahab olla ise tark ja pärida kaduvust. See on ka põhjus, miks kaasaegsele lugejale on piiblitõlkes pakutud kohati „liha“ asemel „loomust“ ja „inimloomust“ ehk aadamluse väljendust.

Inimestele antud seadus / Seadus ei hoidnud neid pattulangemise eest ja Seaduse vastu eksimine muutus vaimulikuks surmaks ning surmava hukkamõistu ajendiks. Seaduse kohaselt on väärteo järel ette nähtud karistus, ent elu Vaimu seadus, mis on sisse seatud ja kehtestatud Jeesuse Kristuse päästesündmuse kaudu, teeb esmalt pattudes surnud inimese elavaks, kehtestab temas Jumala tahte, tehes ta võimeliseks elama Jumala tahte kohaselt, ja annab talle lõpuks, ülesäratamises uue ihu. Paulus tunneb end ise olevat Kristuse seaduses (1Kr 9:21) ja õhutab inimesi kandma üksteise koormaid, täites nõnda Kristuse seadust (Gl 6:2).

1:3 Seadus ei olnud suutnud pattu langemist ära hoida ega oma eesmärki täita ja on inimese süüd koguni suurendanud. Nüüd on Jumal sellele olukorrale omal kombel ja vabast armust reageerinud. Salmi kõneviisi taustaks on patuohvri toomise mõte. Nii nagu Iisaki ohverdamisest sai jutustuses 1Ms 22:9–14 Jumala enda pakutud asendusohvri toomine, võtab ka siin tekst suuna Jumala enda ohvri toomisele. Jumal on ohvritoomise enda peale võtnud ja oma Poja süütu ohvri kaudu patu liha sees surmavalt hukka mõistnud.

Salmi võlu ja raskus avalduvad selles, et Jumala Poega nimetatakse „patuse liha sarnasuses“ tulnuks. Siin on inimloomusele, see tähendab langenud ehk lihalikule loomusele tundmatu jumaliku loomuse esitamine Kristuse isikus. See on mõistatus, mida võivad taibata vaid Vaimu järel kõndijad (vt  salmi 4).

Apostel Paulus on Gl 4:4 abil valmistanud ette aja täitumise ja oma Poja läkitamise mõtte ning lisanud sellele Rm 8:3 uue elemendina liha sarnasuse, koguni patuse liha sarnasuse kujundi. Johannese evangeeliumi kirjutaja on lõpuks vorminud lause Sõna lihaks saamisest (Jh 1:14). Siinkohal saab mängu tuua jõulude ja Maarjale kuulutamise püha mõtted. Jumal on oma Poja saatmise ja ohvriks andmise kaudu võitnud patu tema enda võimuvallas, nimelt lihas ehk Jumalast ära pöördunud inimloomuses. Jeesuses on saanud ilmsiks kõikide Jumala poolt prohvetlikult ja ilmutuslikult läkitatud sõnade koondsõna, täites Temas kõik Seaduse nõuded ning ostes lahti patu vallast ja surma käest.

1:4 Jumala Seaduse õigusnõue (to dikaiōma) kuulub tingimatule täitmisele. Lihalik inimene seda täita ei suuda, aga Pühakirjas on prohvet Jeremija sellise suutlikkuse saabumist ennustanud. Jumal tõotab teha uue lepingu, mis seisneb Jumala enda Seaduse asetamises inimeste südamesse. Alles siis saab Jumal jälle olla rahvale tõeliselt Jumalaks ja seesugune rahvas saab olla talle rahvaks (Jr 31:31–34).

Niisugune seadusekuulekus on võimalik üksnes seetõttu, et Jumal ise täidab oma Poja kaudu oma Seaduse nõuded inimestes, sealhulgas meis. See on uue lepingu seadustegelikkus (sks die Gesetzeswirklichkeit des Neuen Bundes). Seetõttu ei ole ei Paulus ega teised selle usu omaks võtjad enam antinomistid ega Seaduse / Toora vastased, nagu Pauluse kriitikud asja esitasid, vaid need, kes Vaimu järele käies Seadust täitsid. Ent mitte need, kes ise täitsid, vaid kes lasid Jeesuse teostatud Seaduse täitmise endale usus osaks saada. Jumala enda läkitatud Poja tõttu saab Jumala seadusenõue uskuvas inimeses täidetud.

2. Perikoobi struktuur

Salmis 1 jätkab Paulus Rm 7:25 alanud üleminekut oma õnnetu loomuse tõdemiselt Jumala tänamisele ja kiitmisele. Salm Rm 7:25 näitab, et patune inimene ei saa omal jõul oma lõhestatusest mingil viisil üle ega lahti.

8:1 on juriidiline lause. Inimene on Jumala poolt surmavast hukkamõistust vabastatud.

8:2 on selgituslause. Salm viitab uuele seadusele, millest varem ei ole juttu olnud.

8:3 on põhjenduslause. Seadus oli võimetu lihaliku inimese tõttu, Jumal valmistas otsustava õndsusteo.

8:4 – siin on Jumal täitnud omaenda seadusnõude ja annab selle tulemi inimesele kingiks.

3. Kontekst

Ülal juba esitatud eksegees on ühtlasi materjal konteksti kirjeldamiseks. Sissejuhatuseks on perikoobile eelnevas osas ehk peatükis 7 salmid 4–5: „Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu, et te saaksite teisele, kes on üles äratatud surnuist, et me kannaksime vilja Jumalale. Sest kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid Seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale.“

Sellega, et juhtsalmidele eelneb inimese patususe väide ja järgnevates salmides Rm 7:6–24 kirjeldatakse lõhestatust, jõuab lugeja pärast 7:25–8:1 lugemist murdekohani ja mõistab paremini arutlust Rm 8:2–4. Edasistes lõikudes Rm 8:5–11 ja 8:6–17 jätkab Paulus vaimu ja liha toimete vastandlikkuse kirjeldamist ja juhib meid 8:18 algava vaimuliku julgustuse juurde. Varasemalt on Paulus põhjendanud mõistmise konteksti juba Galaatia kirjas 6:13–25, selgitades lihaliku loomuse ja Vaimu järel käimise erinevust.

4. Kirjanduslooline kontekst

Apostel Paulus on ajaliselt esimese kristliku kirjamehena kasutanud oma varasemates kirjades esitatud mõtteid, eriti aja täitumise kujundit Jumala Poja läkitamise kontekstina, nagu see oli Gl 4:4. Traditsiooniloolised elemendid pärinevad Vana Testamendi prohvetlusest, Jeremija ja Hesekieli raamatuist. Seevastu näeme kõnealuse perikoobi edasist mõjuajalugu johanneslikus kirjanduses (Jh 1:14; 3:16j ja 1Jh 4:9j).

5. Ajalooline kontekst

Perikoop paikneb Pauluse viimases, aastate 56–58 paiku kirjutatud ning abilise abil koostatud kirjas. Selle sõnastaski arvatavasti sekretäri taoline abiline Tertius (16:22). Seega on kirjal üks konkreetne sünnikontekst ja ka üks sisuline autor. Paulus on saatnud kirja impeeriumi pealinna eesmärgiga anda kokkuvõtlik ettekujutus evangeeliumist, mida ta kuulutab. Selle lahutamatu osa on Jumala Seaduse ja nõuete ning inimese jõuetuse selgitamine.

6. Paralleeltekstid

Perikoobi kasutamiseks paastumaarjapäeva kontekstis on abi Vana ja Uue Testamendi tekstidest. Esiteks on abi Hanna kiituselaulust 1Sm 2 ja ka messiaanlikust tekstist 2Sm 7:12–16. Teiseks on oluline Jeremija ennustus Jumala uue lepingu kohta (Jr 31:31jj), mille sõlmimine toimub Jeesuse kaudu. Kolmandaks on juba nimetatud Jumala Poja saatmist aja täitumusel Gl 4:4. Neljandaks tasub lugeda Maarja tekste, Jeesuse sünni ettekuulutust Maarjale Lk 1:26–35 ja Maarja kiituselaule Lk 1:46–55.

7. Tõlgendusloolised märkused

Ingel Gabrieli ilmumisega neitsi Maarjale seostub Ave Maria palve, mis on ennekõike tuntud katoliku traditsioonis, kuid ka õigeusu traditsioon tunneb sarnast palvet.

Palves on kasutatud kahte lõiku Luuka evangeeliumist. Esiteks ingel Gabrieli tervitust Maarjale: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ (Lk 1:28), ning teiseks Eliisabeti tervitust: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!“ (Lk 1:42). Üksnes evangeeliumitsitaatidest koosnev palve tuli Euroopas kasutusele umbes 1050. a paiku, hiljem lisati sellele lause: „Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surma tunnil.“ Esimest korda ilmus Ave Maria palve tänasel kujul trükist 1495. aastal Savonarola teoses Esposizione sopra l’Ave Maria. 1555. aastal lisas Petrus Canisius palve tänasel kujul oma katekismusesse ning 1566. aastal võeti palve Trento kirikukogu koostatud katekismusesse.

Katoliku kirikus moodustab palve roosipärja ning Angelus-palve põhiosa.

Áve María, grátia pléna, Dóminus técum.
Benedícta tu in muliéribus,
et benedíctus frúctus véntris túi, Iésus.
Sáncta María, Máter Déi,
óra pro nóbis peccatóribus,
nunc et in hóra mórtis nóstrae. Ámen.

„Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on Sinuga.
Õnnistatud oled Sa naiste seas
ja õnnistatud on Sinu ihu vili Jeesus,
püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest,
nüüd ja meie surma tunnil. Aamen.“

(Tõlge: Laulgem Jumalale. Katoliiklik lauluraamat. Nr 54.)

Õigeusu kirikus lauldakse sarnase sisuga laulu näiteks õhtuteenistuse lõpus koguöisel jumalateenistusel ning päevase palvekorra osana.

Θεοτόκε Παρθένε, χαῖρε, κεχαριτωμένη Μαρία, ὁ Κύριος μετὰ σοῦ. εὐλογημένη σὺ ἐν γυναιξί, καὶ εὐλογημένος ὁ καρπὸς τῆς κοιλίας σου, ὅτι Σωτῆρα ἔτεκες τῶν ψυχῶν ἡμῶν.

„Jumalaema Neitsi, rõõmusta, Maarja, kes sa oled armu saanud. Issand olgu sinuga, õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili, sest sina oled ilmale toonud meie hingede Lunastaja.“

(Tõlge: Apostlik-õigeusu lauluraamat I, lk 16.)

Palvet on sõna otseses mõttes loendamatul hulgal viisistatud. Üks tuntumaid on Charles Gounoud’ teos 1859. aastast, mis kasutab J. S. Bachi prelüüdi „Hästitempereeritud klaviiri“ 1. osast, lisades sellele meloodia ning sõnad. Kirikuslaavikeelse palve Богородице Дево on muusikasse seadnud näiteks Sergei Rahmaninov, Dmitri Bortnjanski ja Arvo Pärt.

Karl Barth nimetab Jeesuse neitsistsündi ja tema ülestõusmist kaheks hetkeks Jeesuse loos, kus Jumal sekkub otseselt materiaalse maailma kulgu. Joseph Ratzingeri sõnadega: „Need kaks hetke on moodsa vaimu jaoks skandaalsed. Jumalat „lubatakse“ tegutseda ideede ja mõtete tasandil, vaimses valdkonnas, kuid mitte materiaalses valdkonnas. See on vapustav, Jumal ei kuulu sinna. Kuid nimelt see ongi asja mõte: Jumal on Jumal ja tema ei tegutse üksnes ideede tasandil. Selles mõttes on mõlemal juhul otseselt kaalul Jumala jumalikkus. Küsimus, mis siin esile kerkib, on see: kas ka mateeria kuulub Jumalale?

Loomulikult ei saa ma omistada Jumalale midagi mõttetut või irratsionaalset või midagi sellist, mis on vastuolus tema looduga. Kuid siin ei ole meil tegemist irratsionaalsega või vastuollu minevaga, vaid nimelt positiivsega – Jumala loova väega, mis haarab kogu olemasolevat. Selles mõttes need kaks hetke – neitsistsünd ja tõeline ülestõusmine surnuist – on usu aluskivid. Kui Jumalal ei ole väge mateeria üle, siis ta lihtsalt ei ole Jumal. Kuid tal on see vägi ning Jeesuse Kristuse lihakssaamise ja ülestõusmisega on ta juhatanud sisse uue loodu. Nii on ta Loojana ka meie Lunastaja. Nii on Jeesuse lihakssaamine ja sündimine neitsi Maarjast meie usu aluselement ning lootuse kiirgav sümbol“ (Joseph Ratzinger, Jesus of Nazareth. The Infancy Narratives. New York: Image, 2012, lk 56–57).

Ingel Gabrieli ilmumist Maarjale on sageli kujutatud maalikunstis. Tuntuimate teoste autorid on näiteks Sandro Botticelli, Leonardo da Vinci, Caravaggio, Duccio di Buoninsegna, Jan van Eyck, Pietro Cavallini, Giotto, Domenico Ghirlandaio, Donatello ja tuhanded teised.

Kunstiteoste kompositsioon on väga püsiv – tavaliselt vasakul seisev Gabriel pöördub Maarja poole, keda on tavaliselt kujutatud siseruumis või avatud verandal. Viimasel juhul seisab Gabriel tavaliselt õues. Hoone kujutab mõnikord Maarja kodu, kuid üsna sageli viitab Jeruusalemma templile, kus legendi kohaselt kohtumine aset leidis. Maarja võib lugeda, sest keskaegne legend pidas teda usinaks õppijaks, või tegeleb ta käsitööga, viidates teisele legendile, et koos teiste neitsitega pidi ta kuduma templile vahevaipa.

Maarja lapseootele jäämisele viitavad hiliskeskaegses ja vararenessansi maalikunstis Maarjale langevad valguskiired. Mõnikord on valguskiirte allikana kujutatud Jumal-Isa või Püha Vaimu tuvi kujul.

Paastumaarjapäeva ning jõulude dateerimise kohta vaata ka jõulupühaks kirjutatud kommentaari meie perikoopide sarjas.

8. Liturgilised soovitused

2018. aastal langeb Issanda kuulutamise püha (paastumaarjapäev) Suurde Nädalasse, mistõttu vastavalt Kirikuseadustiku §25 lg 2 on selle pidamine nihutatud palmipuudepüha laupäevale.

Paastumaarjapäeva sisu on ingel Gabrieli ilmumine neitsi Maarjale. See on üks tervest reast maarjapäevadest, mida enamik eestimaalasi teadvustab pigem rahvakalendri tähtpäevadena. Lisaks paastumaarjapäevale (mis on oma spetsiifilise tähistuse rahvakalendris saanud tänu sellele, et üldjuhul langeb püha paastuajale) on tuntud heina- (31. mai – Maarja külaskäigu päev), rukki- (14. august – Maarja uinumise päev) ja ussimaarjapäev (8. september – Maarja sünnipäev). Kuna Maarja külaskäigu päeva (ja teistegi maarjapäevade) tähistamine on muutunud äärmiselt ebakorrapäraseks, on ühenduses perikoobireformiga Maarja külaskäigu päevaga seotud evangeeliumitekstid võetud kasutusele paastumaarjapäeva 2. ja 3. lugemisaasta tekstidena.

Liturgiline värv: valge
Gloria ja halleluuja jääb ära.
Alguslaul: 4.
Päeva laul: 84.
Jutluselaul: 83.
Ettevalmistuslaul: 6.
Lõpulaul: 36.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 274, nr 3 / Agenda, lk 116, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 31 / Agenda, lk 116–117.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 275 (või lk 349 – küünlapäev ja paastumaarjapäev).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 275 / Agenda, lk 118.

9. Muud soovitused

Paastumaarjapäeva teoloogilist tähendust varjutab paljude teadvuses märtsiküüditamine ja eeldatakse küüditamisohvrite mälestamist. Ehk on korrektsem korraldada eraldi mälestuspalvus nendega, keda küüditamine otseselt puudutab, ning jumalateenistusel keskenduda teoloogilisele sisule (mis ei välista hukkunute mälestamist jumalateenistuse käigus väljakujunenud viisil).

(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)