EELK perikoopide abimaterjal 1: esimene advent (Ilm 3:20-22)
1. Tekst
Esimese advendi perikoobi Ilm 3:20–22 tekst vahendab retoorilisust ja emotsionaalsust.
„Vaata, ma seisan ukse juures (/olen asunud ukse juurde [perfekt]) ja koputan: kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse (/peaks kuulma mu häält ja avama ukse), siis tulen ma tema juurde sisse ja einestan temaga ja tema minuga. Võitjale ma annan istuda koos endaga minu troonile, nagu ka mina olen võitnud ja istunud oma isaga tema troonile. Kellel on kõrv, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!“
Algteksti juures on vaid üks märkimist vääriv tähelepanek. Salmis 20 sisalduv kuulmist puudutav sõna on erinevates käsikirjades valdavalt tingivas kõneviisis (konjunktiiv), ukse avamist puudutav sõna aga osas tekstitraditsioonis kindlas ja osas tingivas kõneviisis. Nii võib lauses märgata väikest tonaalsuse erinevust. Lause alguses saab tingimuslikult rõhutada seda, et „kui keegi kuuleb“ ehk „kui keegi ikkagi kuuleb“ ehk „peaks kuulma“ ütleja häält, siis järgneb osas traditsioonis „avab“, osas aga „peaks avama“. Ilmselt pakub osa tekstitraditsiooni natuke mänguruumi, et kuulmisegi korral säilib võimalus ust mitte avada.
See lühike perikoop on Laodikea kogudusele suunatud kirja lõpp ning kiri laodikealastele (3:14–22) on omakorda viimane seitsmest kogudustele saadetud kirjast. Seetõttu on ukse juures seisja isiku ja tähenduse mõistmiseks vajalik lugeda mitte üksnes kirja Laodikea kogudusele, vaid ka varasemaid kirju ja Ilmutusraamatu algust. Kuna kogu ilmutus on kirja sissejuhatuse kohaselt Jeesuse Kristuse ilmutus (Ilm 1:1), kes sai ilmutuse Jumalalt ja kes läkitas oma ingli oma sulase Johannese juurde, siis tähendab ka Ilm 3:20 kujutatud kõneleja Jeesust Kristust.
3:20. Tulija ja uksele koputaja on isand, on Issand, on Jeesus. Jeesuse isikut edastava traditsiooni kohaselt on loomulik, et tema omad ehk tema sulased teda ootavad (Lk 12:37). Päeva peamise eine koos söömine seob sulase tema isandaga ja on talle tunnustuseks ning osaduseks. Deípnon on päeva olulisim söömaaeg, see võib olla ka õhtune söömaaeg ja sellisel juhul on see ka pilt eelseisvast õndsussöömaajast.
3:21. Üksnes need, kes jäävad truuks, saavad olla võitjad ja neid tunnustab nende Isand. Osaduslik õndsussöömaaeg kasvab kirkuses olemiseks koos Kristusega, osasaamiseks troonist, mida Jumal Isa oma Pojaga jagab. Troon on tõenäoliselt ka kohtupidamise paik, kohtuniku iste, ning võitjad saavad osaleda kohtupidamisel. Näiteks Mt 19:28 alusel võis ka siin olla tegemist mälestusega Jeesuse ütlusest kirkuse kohta,, mida valmistatakse neile, kes on Inimese Pojale ustavalt järgnenud (vrd Mk 8:38 ning surnud ja elavaks saanud Inimese Pojaga Ilm 1:12–29).
3:22. Salm moodustab stiilse lõpu perikoobile ja seitsmele kirjale. Salmis 20 äratati lugeja üleskutsega vaatama, nüüd pitseeritakse sõnum üleskutsega kuulata. Vaadake, pange tähele, kuulake, valvake.
2. Perikoobi struktuur
Perikoop juhatab üleminekuna noomivate ja nõu andvate kirjade juurest uue oleku juurde, mida iseloomustab võimalus näha avatud taevast (4:1). Seega on perikoop ise ukse moodi. Isand seisab ukse juures ja koputab. Avajale ja ausse kaasavõetule avatakse ka uus uks, nägemus taevasse, kus ongi see troon, millest tõotuse vormis kõneldi.
- Perikoop on otsekui uks õpetussõnade juurest uude ajastusse. Ilmutus on inimestele antud kujundite kogum, mille Ilmutusraamatu autor on sõnadesse pannud.
- Issand on seadnud oma sulastele tingimused. Saabuv Issand eeldab, et meie kui sulased valvame ja tunneme ära Isanda hääle.
- Issand kingib ustavale sulasele erilise osaduse iseendaga.
- Trooniv Issand kaasab ustavad koos endaga aukohale.
- Aukohalt avaneb uus vaade (4:1).
3. Kontekst
Perikoop on ühelt poolt osa tervest Laodikea kogudusele kirjutatud kirjast (Ilm 3:14–22). See on viimane kogudustele saadetud kiri ja kirja spetsiifiliselt Laodikeasse saadetud osa lõpeb üleskutsega innukusele ja meeleparandusele 3:19. Seepärast on salmid 20–22 teiselt poolt ka osalt iseseisvad ja moodustavad silla ringkirjade juurest järgneva taevase nägemuse juurde, mis algab salmiga Ilm 4:1.
Kõik seitse kogudust paiknesid Väike-Aasias, igale kogudusele saadetud sõnumis oli midagi sellele kogudusele eriliselt suunatut. Samas olid sõnumites ka ühised jooned nagu hoiatus languse eest, esimese armastuse unustamise eest ja kutse meeleparandusele, kuigi neid motiive alati samal kujul ei korrata. Nii võib üldistada, et nende koguduste ülesanne oli olla valguse kandjateks, nagu seda on lambijalad. Ka seda öeldakse esimeses kirjas, mis oli saadetud Efesosse kui piirkonna suurimasse ja tähtsaimasse linna (2:5).
Laodikea oli Antiochos II poolt 3. saj eKr rajatud linn ning kandis tema abikaasa Laodice nime. Linnas õitsesid kaubandus, pangandus ja arstikunst. Kristliku koguduse olemasolu Laodikeas ulatub tagasi Pauluse aega (vrd Kl 2:1; 4:13–17). Nagu näitab 3:14, iseloomustab vaimset miljööd juudi tarkuskirjanduse mõju (Õp 8:22 jj), sest maailma kaasloomise mõte vihjab Kristusele. Veel juhitakse vaimulikele väärtustele tähelepanu nii, et inimese omaenda arvamused pööratakse ümber (3:17 j; vrd Js 55:1 j).
Ilmutusraamatu algus sarnaneb muistsetele prohvetiraamatutele, muutub aga hiljem pigem testamentidevahelise aja apokalüptilise kirjanduse sarnaseks. Raamat ei ole mõeldud pitseerimiseks ja peitmiseks sobiva ajani, vaid on suunatud kirjutaja kaasajale. Ilm 22:10 öeldakse, et ära pane kinni selle raamatu sõnu. Raamatu esmase lugejaskonnana on nähtud Väike-Aasia kogudusi, mis olla kannatanud ja elanud mingit paralleelselt kulgevat elu koos taevas asuva juubeldava kogudusega. Raamatu suunatus lõpuajale annab dramaatilistele piltidele olevikku ületava tagamõtte ja perspektiivi.
Ilmutusraamatu kirjanduslik ja keeleline ühtsus või ebaühtsus on keeruline teema, sest selle kreeka keel ei kuulu Uue Testamendi teoste paremiku hulka ning erineb Johannese evangeeliumi pidulikust keelest. Motiivilooliselt aga seob tapetud ja elavaks saanud Tall ja taevase rõõmuga peetav Talle pulm (Ilm 19) Ilmutusraamatut Johannese evangeeliumiga, kus ainsana evangeeliumidest on Naatsareti Jeesust kujutatud Jumala Tallena (Jh 1:29).
4. Kirjanduslooline kontekst
Seitset kirja lõpetava lõiguna kuulub perikoop ühe autori ühtse loomingu hulka. Viimane salm kordab iga kirja lõpulauset. Raamatu käsikirjad kannavad ka kreeka keeles pealkirja „Johannese ilmutus“ ning niisugusena kuulub see Johannese nimega seotud nn johannesliku kirjanduse gruppi. Grupi peateos on Johannese evangeelium ja evangeeliumiga on tihedalt seotud kolm kirja.
Johannese ilmutusraamat kuulub Uues Testamendis ainsana apokalüptika þanri, selle kirjanduslikud ja motiiviloolised juured ulatuvad Vana Testamendi prohveti- ja apokalüptilisse kirjandusse. Nende hulgas tõusevad esile Hesekieli ja Taanieli raamatud, kust pärinevad mitmed piltlikud kujundid ja eriliselt Inimese Poja figuur. Apokalüptilised kujutelmad Iisraeli ajaloo eksiilijärgsel perioodil ning eriti Makabite ülestõusu ajal ja järel rajasid teed ajastute vahetumise idee süvenemisele ja juurdumisele testamentidevahelises kirjanduses.
Redaktsiooniloo seisukohalt sisaldab üsna ühtne Johannese Ilmutusraamat muidugi mitmeid, s.h Jeesuse pärimusest pärinevaid traditsioone ja see on ka loomulik. On põhjust näha Jeesuse pärimusest lähtuva apokalüpsise traditsioonilisi jooni juba alates Mk 13-st, eriti valvamise üleskutsest Mk 13:32–33.
5. Ajalooline kontekst
Kogu Ilmutusraamat on ühe autori komponeeritud, kes ise nimetab end nägijaks ning Johanneseks (1:1; 1:4). Raamat võib olla saanud oma praeguse kuju esimese kristliku sajandi viimasel kümnendil ning kirjutatud korraga, tõenäoliselt mitte liiga pika perioodi jooksul. Kui arvestada raamatus ilmnevat kannatusele ja usu tunnistamisele viitavat tausta ja sümboleid, siis on võimalik näha raamatu sünni taustal vajadust trööstiva kirjanduse järele nendele kogudustele, kes kannatasid end jumalikult austanud ja austada lasknud keiser Domitianuse tagakiusamiste all. See kaalutlus viitabki esimese sajandi viimasele kümnendile kui teose sünniajale.
6. Teised perikoobi jaoks olulised kirjakohad
Esiteks on Ilmutusraamatu oluline adressaat tunnistaja, vajadusel Kristuse märtertunnistaja – nemad on Ilmutusraamatu ühed kandeisikud. Vanas Testamendis on Iisrael Jumala tunnistaja ning tunnistajarahvas (Js 43:10–12 jm). Tunnistamise tunnistuseks saab sageli kannatusvalmidus ning Ilmutusraamatu eessõna lõpeb kannatusvalmi õndsaks tunnistamisega (Ilm 1:1–3).
Teiseks, kuninga tulemine ja uste avamine juhatatakse võimsalt sisse Psalmiga 24. Eriti hästi sobib ettevalmistamiseks Ps 24:7–10 motiivistiku lugemine, sest perikoop kutsub ju ust avama.
Kolmandaks tuuakse isanda sulaste valvamine, ärkvelolek ja ustavus esile ja need saavad palga Lk 12:35–44.
Neljandaks, Messia tulevast kuninglikkust nimetab juba Sk 9:9 ning paljuski esitavad kõikide evangeeliumide jutustused selle teksti alusel Jeesuse sissesõitu Jeruusalemma.
7. Tõlgendusloolised märkused
Advendiaja 1. pühapäev avab kirikuaasta. Uks on hea motiiv uue kirikuaasta (uue ajatsükli) alustamiseks.
Inglise prerafaeliitlik kunstnik William Holman Hunti (1827–1910) maal „Maailma valgus“ (The Light of the World) (1851–1853) kujutab laternaga Jeesust, kes on kohe koputamas rohtukasvanud ja ammu avamata uksele. Maal on illustratsiooniks Ilm 3:20 juurde. Maalil kujutatud uksel puudub link, seda saab avada üksnes seesolija. Hunti sõnul maalis ta pildi jumaliku käsu peale, suletud uks kujutab jonnakalt sulgunud meelt.
Hunt alustas maalimist 1849. või 1850. a ning lõpetas 1853. a. Praegu asub maal Oxfordi ülikooli Keble’i kolledþi kabeli kõrvalruumis. Maali annetas kolledþile ülikooli trükkali Thomas Combe’i lesk 1872. a tingimusel, et see paigutatakse kabelisse. Kabeli arhitekt William Butterfield ei olnud sellega nõus ning maal paigutati esialgu kolledþi raamatukogusse.
Aastail 1900–1904 maalis Hunt oma maalist elusuuruse koopia, mis asub Londoni St. Pauli katedraalis. Aastail 1851–1856 joonistatud pastellkoopia asub Manchesteri kunstigaleriis.
Maal insipeeris Arthur Sullivani kirjutama oratooriumit „Maailma valgus“ (The Light of the World, 1873).
Arvukad maali trükitud koopiad levisid haiglates, koolides ja kirikutes.
William Holman Hunt (1827-1910), The Light of the World (1851-53)
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Hunt_Light_of_the_World.jpg
Ukse taha saabuv Jeesus tuletab meelde tema tuntud tähendamissõna kümnest pruutneitsist (Mt 25:1–13). Mõlemal juhul tähendab Jeesuse (Peigmehe) saabumisele kohane reageerimine võimalust istuda temaga koos pidulauda.
8. Liturgilised soovitused
Advendiaeg liturgilise perioodina kujunes välja hiljemalt 4. saj väljaspool Roomat, esimene viide advendiajale pärineb Hilariuse teosest Liber Officiorum. Samuti manitsevad Saragossa sinodi kaanonid (380. a) usklikke 17. detsembri ja 6. jaanuari vahel usinalt palvetama. Rooma traditsioonis ilmub advendiaeg 6. saj lõpu ja 7. saj alguse liturgiaraamatutesse. Sacramentarium Gelasianum’is ja Sacramentarium Gregorianum’is ning Würzburgi comes’es paiknevad advendiaja palved kõige lõpus; kirikuaasta algas tol ajal jõuludega. 8.–9. saj paigutati advendiaja tekstid kirikuaasta algusse. Varane liturgiline praktika tundis kuut advendipühapäeva (see on säilinud Milano riituses), hiljem piirati pühapäevade arvu neljaga.
Varasemate liturgiliste allikate kohaselt iseloomustas advendiaega range patukahetsus koos paastu ja askeesi rõhutamisega, pühakirjalugemisi mõisteti hirmutavate tekstidena. See muudab mõistetavaks advendiaja 1. pühapäeva traditsioonilise epistli (Rm 13:11–14), mis kutsub tungivalt meeleparandusele. Advendiaja tekstide toomine kirikuaasta lõpust selle algusesse võimaldas neid hakata mõistma eshatoloogiliste tõotustena. Seetõttu omandas advendiaeg Roomas piduliku ettevalmistusaja iseloomu, mille teemade hulgas on igatsus, lootus ja täitumine. Liturgilistesse tekstidesse on põimitud Päästja saabumine lihas ning aegade lõpus. Seetõttu on säilinud side advendiaja ning kirikuaasta lõpu tekstide vahel.
Martin Luther säilitas omaaegsest liturgilisest traditsioonist pärit pühakirjalugemised ning pühapäeva teemad.
Advendiaja 1. pühapäev
Teema: Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses.
Pühapäeva teema seob advendi- ja jõuluaja selgelt palmipuudepüha ja suure nädalaga ning sealt edasi ülestõusmispühaga. Jeesuse tulemine lihas on kirikuaasta kõige olulisema aja vältimatu eeldus. Teisalt on Jeesuse ülendamine Isa paremale käele eeldus selleks, et ta saaks leivas ja veinis tulla alandlikult oma koguduse keskele ka praegu ja igal pool. Hoosianna kõlab minevikus ja olevikus.
Liturgiline värv: pühapäeval valge, järgneva nädala argipäevadel violett.
Altarililled on soovitavalt lillad või sinised.
Advendiaja argipäevadel ning 2.–4. pühapäeval võib gloria ära jääda.
Päeva palve: Käsiraamat I, lk 35, nr 2.
Alguslaul: 4.
Päeva laul: 2.
Jutluselaul: 10.
Ettevalmistuslaul: 6.
Lõpulaul: 36.
Soome kirikus on tavaks advendiaja 1. pühapäeval laulda Vogleri „Hoosianna-laulu“ (eesti keeles „Jõulu Viisid“, nr 1). See võiks olla kena juurutamist vääriv tava EELK-ski.
9. Muud soovitused
Advendiaja 1. pühapäeva evangeelium Jeesuse sissesõidust Jeruusalemma on omane saksa liturgilisele ruumile. Kindlasti oli see siinmail tuntud enne reformatsiooni ja jäi nõnda ka reformatsiooni järel. Luther, kes Wittenbergi linnakirikus kasutas Brandenburgi missaraamatut, jäi truuks sealsele perikoobisüsteemile ning Wittenbergist said eeskuju teisedki piirkonnad (Roomale omane perikoobisüsteem kasutas Lk 21:25–33, reserveerides Mt 21:1–9 palmipuudepüha okste õnnistamise talituse jaoks. Sama põhimõtte juurde jäädi ka peale Vatikani II Kirikukogu liturgiareformi. Samuti erines Rooma traditsioonist näiteks Lausanne’i perikoobisüsteem. Advendiaja 1. pühapäeva evangeeliumiks on 1522. a trükitud missaalis Mk 1:1–8). Perikoobiga Lk 21:25–33 seostub sujuvamalt ka üks vanimaid advendiaja päevapalveid, mis kõneleb Issanda tulemisest vägevuses: „Issand Jeesus Kristus, ilmuta oma vägevust ja tule…“ (Käsiraamat I, lk 35, nr 1), mis esineb 9. saj-st pärinevas Sacramentarium Hadrianum’is: Excita, quaesumus, Domine, potentiam tuam et veni…
(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
