Sõna “Piibel” pärineb kreekakeelsest sõnast biblos, mis algselt tähendas papüürust ja papüürusest valmistatud raamatuid. Piibli vanimad kirjalikud osad on valminud umbes 1000 aastat enne Kristust ja uuemad teosed ülestähendatud 1 ja 2 sajandil pKr. Hoolimata sellest tohutust ajavahest ning temasse kätketud raamatutes sisalduvaist erinevatest stiilidest ja sündmustest, on Piibel siiski hämmastavalt ühtne teos, mille keskne sõnum on läbi ajaloo nähtavaks saav Jumala tegevus maailma ajaloos.
Piibli jaotus
Piibel jaguneb kaheks osaks: Vana Testament (VT) ja Uus Testament (UT). Ladina keelne sõna testamentum tähendab tänases kõnepruugis viimset tahet, mis pööratakse täitmisele, kui inimese teekond siin maailmas on lõppenud. Pühakirja kontekstis kasutatuna sobiksid paremini sõnad – seadus, kord ja leping.
Vana Testament käsitleb aega Loomislugudest kuni Jeesuse Kristuse sündimiseni. Uus Testament kajastab sündmusi Jeesuse sünnist kuni esimeste kristlike koguduste tekkimiseni. Vanas Testamendis on kesksel kohal Jumala ilmutus Iisraeli rahvale ning tõotused Messia kohta, Uues Testamendis ilmutab Jumal end oma Pojas Jeesuses Kristuses kõikidele rahvastele.
Piibel räägib Jumalast ja Jumal räägib Piiblis
Niisiis räägivad Piibli erinevate teoste autorid sellest, kuidas Jumal inimeste keskel tegutseb. Oluline on see, et Temast ainult ei kirjutata, vaid et Ta osaleb ka ise kirjutamise protsessis. Seepärast nimetatakse Piiblit ka JUMALA SÕNAKS. Inimeste poolt kirja pandu on Jumala Püha Vaimu poolt inspireeritud ja juhitud. Piibel on PÜHAKIRI, sest selle abil õpime tundma püha Jumalat ja Tema tahet.
Abiks piibli lugemisel
Nagu eelpool mainitud koosneb Piibel väga paljudest raamatutest moodustades seega omamoodi väikese raamatukogu. Nii nagu igas raamatukogus on oma süsteem, kuidas riiulilt just see õige raamat leida, nii on oma viidete ja lühendite süsteem ka vajaliku Piiblitsitaadi leidmiseks. Seepärast on Piiblis olevad teosed jagatud peatükkideks ja peatükid salmideks. Näiteks lühend Jh 3:16 viitab Johannese evangeeliumi 3. peatüki 16. salmile, kus öeldakse: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.”
Abiks Piibli mõistmisel
Piiblis on tekste, mida saab mõista sõnasõnalt, aga palju leiab ka metafoore ja võrdpilte, mida tuleb lahti mõtestada. Tänapäeva fakte ja täpsust arvmastavale inimesele võivad näiteks komistuskivideks saada kirjakohad, kus räägitakse ajast, aastatest, kalendrist. Piibli kirjutajate maailmas aga ei ole olulised mitte niivõrd faktid, kuivõrd pigem sündmuste taga nähtavaks saav Jumala tegevus. On naiivne arvata, et maailma loomine on vastuolus tänapäevaste teaduslike arusaamadega seetõttu, et lugu jutustab meile loomistööst kuue päeva jooksul. Ka Piibli autorid ei mõõtnud loomispäevi 24 tunniga. Vana Testamendi sümbolikeele võimalustest annab aimu Vana Testamendi 90. psalm, mille kohaselt 1000 aastat on Jumala silmis nagu eilne päev.
Sel ajal, kui Vana Testament kirjutati, ei olnud 24-tunnist ööpäeva arvestust, ei olnud ka 365-päevast kalendrit, mis jagatud kuudeks ja siis nädalateks. Kõik see on hilisem. Seepärast ei saa võtta kõiki fakte ja kanda üle tänasesse päeva, aega ja ruumi. Oluline on keskenduda Temale, kes tegutseb selles raamatus ja püüda taibata, milline on kirjutatu sõnum. Seepärast on hea nõustuda Martin Lutheriga, kelle jaoks kuulusid Piibli lugemine ja palvetamine kokku, sest palve läbi avab Jumal meile oma Sõna.
