Luterlus sündis reformiliikumisena keskaegse ladina kiriku rüpes. Dr. Martin Luther ja tema mõttekaaslased rõhutasid vanakiriku usutunnistuslausete paikapidavust ning heitsid poleemikas tolleaegse Rooma aadressil ladina kirikule ette „uuenduste“ juurutamist, mida pühakiri ja apostlik vanakiriku traditsioon ei tundnud. Nende hilisemate uuenduste kategooriasse, mida apostlite kirik ei tundnud, paigutasid luterlased nt pühakute poole palvetamise, indulgentsid, missaohvri õpetuse, paavsti institutsiooni jms.
Seda enam aga deklareerisid Wittenbergi usupuhastuse pooldajad Augsburgi usutunnistuses (1530): „…usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi Pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära muudetud on ainult mõned väärkasutused, mis on osalt ajapikku iseenesest juurdunud, osalt väevõimuga sisse seatud.“ Ja veel: „meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga.“
Kirikulõhe Rooma kiriku ja luterlaste vahel teostus lõplikult Trento kirikukogu (1545–1563) ajal, kui katoliku kirik kujundas ametlikult oma seisukoha mitmetes reformatsiooniajastu õpetuslikes vaidlustes.
Luterlikus kirikus algas ortodoksia ajastu luterliku õpetuse normeerimises 1570. aastatel, 1580. aastal anti Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks välja Liber Concordiae ehk usutunnistuskirjade kogu. Sellest, 2014. aastal Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas ka eesti keeles ilmunud kogumikust, leiame luterliku usu kokkuvõtetena loetletud:
- Kolm vanakiriklikku usutunnistust: Apostellik usutunnistus, Nikaia usutunnistus, Athanasiose usutunnistus;
- Augsburgi usutunnistus;
- Augsburgi usutunnistuse apoloogia;
- Schmalkaldeni artiklid;
- Traktaat paavsti võimust ja primaadist;
- Väike Katekismus (koos Laulatusraamatukese ja Ristimisraamatukesega);
- Suur Katekismus;
- Konkordiavormel.
