Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogiline arutelu teemal „Luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus“.
Juhendmaterjal
I. Aruteluteema sissejuhatus
(a) Leides end keset erinevalt religioosseid ja erinevalt mittereligioosseidelutajusid – keset erinevaid inimliku elu elamise ja mõtestamise viise –, kerkib küsimus kristliku elu kohta kui inimliku elu eripärase viisi kohta. (b) Leides end keset erinevalt kristlikkeelutajusid, erinevaid kristliku elu elamise ja mõtestamise viise, kerkib küsimus luterliku elu kohta kui kristliku elu eripärase viisi kohta. (c) Leides end keset erinevaid luterluse vorme, kerkib küsimus 1) nii konkreetsete sisuliste positsioonide kohta, mis peegelduvad elutajus ning mida mõtlemises ja praktikas omaks võetakse ja esindatakse, aga ka selle kohta, 2) kuidas nende positsioonideni on jõutud ning 3) miks ja millise õigustatusega neid peetakse luterlikeks.
Luterlik identiteet. Küsimus selle kohta, mida tähendab ikkagi „luterlik“, tõstatub ühenduses asjaoluga, et kristliku usu ja elu, kristliku kiriku, kristliku teoloogia eripärast viisi tähistatakse selle omadussõnaga. See võib toimuda nii enesekohaselt – kogudus, kirik, teoloogia, kristlane, usukultuur – esitleb ja kirjeldab end luterlikuna. See võib toimuda aga ka n-ö väljapoolt – toimida märgina, mille abil eristatakse ja identifitseeritakse kiriklikul, usulisel, spirituaalsel, teoloogilisel jne maastikul nähtusi, mille suhtes kirjeldaja tajub end pigem n-ö kõrvalseisjana ja erinevana.
Asjaolu, et kirikut ja teoloogiat kirjeldatakse luterlikuna – iseennast nendega samastades või iseennast neist eristades – osutab ühtlasi sellele, et kirjeldus „luterlik“ toimib ka juhtmõttena, näidates mingis kindlas suunas ja sidudes selle külge. See leiab sageli väljenduse küsimustes nagu: mis (asi) on luterlik – milles seisneb luterlikkus – mis on luterluse olemus – mis on omane luterlusele. (Klassikalise vastuse annab sellele õigeksmõistuõpetus – vt. allpool.) See on luterluse on-istamine ja asi-stamine, mis võib eksitada pidama luterlust staatiliseks asjaks iseendas. Siiski on kohane ja eluliselt vajalik pidada silmas, et „luterlik“ ei ole seotud mitte üksnes tegelikkusega faktilise kehtiva olukorra mõttes (status quo), vaid on seotud ka võimalikkustega.
Küsimus „luterliku“ kohta võimaldab ja ajendab niisiis küsima, mis võiks ja peaks olema luterlik? Mis tõesti väärib nime „luterlik“? Milleks kutsub ja kohustab see, kui oleme luterlik kirik, kui viljeleme ja teeme luterlikku teoloogiat, kui elame ja usume kui luterlikud kristlased? Milline potentsiaal, milline tõotus on kätketud „luterlikus“? Milleks vabastab ja kutsub taipamine, tõdemus või äratundmine, et ollakse luterlased – et ollakse luterlik kirik? See on küsimus „luterliku“ kohta mitte ainult pelga status quo peegeldusena, vaid küsimusena „luterliku“ kohta „luterlikus“. See on küsimus selle kohta, millele on kristlik kirik (ristikirik), kristlane (ristitu ehk ristiinimene), kristlik usk ja elu, kristlik teoloogia (ristiteoloogia) kui „luterlik“ vabastatud ja kohustatud, mida „luterlik“ tõotab ja ootab.
Nii tõstatub küsimus luterliku identiteedi kohta asjaolu tõttu, et Eesti ühiskonnas ja teispool selle piire kohtutakse (a) kristliku elu, kristliku kiriku ja kogudusega ning kristliku teoloogiaga üksnes mitmesuguste kristlike identiteetide paljususes. Küsimus luterliku identiteedi kohta tõstatub ja osutub proovikiviks aga ka asjaolu tõttu, et (b) Eesti luterliku kiriku kontekstis kohtab paljukujulisust ja mitmekesisust. Nii osutub küsimus luterliku identiteedi kohta orienteerumisküsimuseks – küsimuseks, millest lähtuvalt ja millele suunatult hinnata, kas luterluse paljukujulisus mingis konkreetses seoses ja olukorras on luterluse elurikkuse ja elujõulisuse väljendus või hoopis selle pärssijaks ja ohustajaks.
Küsimine „luterliku“ kohta on lõppkokkuvõttes küsimine usu mõtte ja tõe kohta – ning nõnda aruandmine selle kohta, millise vabaduse, kutsutuse ja meelevallaga, millise vastutuse ja kohustatuse väes elatakse ja tegutsetakse. (Teoloogiline arutelu tähendab, et see küsimine ja aruandmine toimub argumenteerivalt – mitte ainult sedastades, vaid selgitades, millele toetudes – mille alusel – seda sedastatakse.)
Õigeksmõistuõpetus. Aruteluteema „Luterlik identiteet ja õigeksmõistusõpetus“ teine pool osutab otsustavale võtmele, mille kaudu läheneda luterlikule identiteedile. Luterlikule identiteedile on iseloomulik tunnustada keskmena evangeeliumi. Luterlik kirik on evangeelne luterlik kirik. Luterlik teoloogia on evangeelne luterlik teoloogia. Õigeksmõistuõpetus sõnastab arusaamist evangeeliumist Jeesusest Kristusest. See on usu kristlik enesemõistmine – apostel Pauluse sõnadega –: „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“ (Gl 2:20). See on kristliku kiriku enesemõistmine: kirik on Jeesuse Kristuse kirik. Just seetõttu on luterliku kiriku, spirituaalsuse ja teoloogia kontekstis rõhutatud nii tugevalt ja selgesti õigeksmõistuõpetuse olulisust.
Luterlik identiteet ei kujuta endast mitte eripära ühenduses mingite spetsiaalküsimustega, mingite detailidega, vaid otsustavalt ja järjekindlalt evangeeliumile orienteeritud, evangeeliumi kaudu vabastatud ja evangeeliumis kütkestatud identiteeti. See identiteet ei seisne mitte õpetuses kui sellises, vaid usu tões, ristilöödud ja üles äratatud Kristuses, kiriku Issandas, Püha Vaimu väes, kolmainu Jumalas – kelle ees, kohalolus ja tegutsemises tajutakse ja mõistetakse iseennast nii inimesena kui osadusena, aga ka kogu maailma, kõiki elusuhteid, kõike ja kõiki.
See on ka põhjus, miks teema „Luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus“ sobib suurepäraselt EELK teoloogilises aruteluprotsessis algusesse. „Luterliku identiteedi“ üles toimuv arutelu võiks aidata häälestuda ühisele arutelule – võiks aidata kujundada ja süvendada ühist arusaamist konstruktiivsest ja kriitilisest võtmest, millega läheneda teistele olulistele arutelu vajavatele ja väärivatele küsimustele.
II. Arutelu alusmaterjal
Sissejuhatus.Olles kaalunud võimalikke alternatiive, otsustas teemarühm üksmeelselt soovitada arutelude alusmaterjalina Luterliku Maailmaliidu kontekstis tegutseva Strasbourg’i Oikumeenilise Uurimise Instituudi eestvedamisel luterlikele kirikutele abimaterjaliks mõeldud ja sellisena ka üleilmset luterlike kirikute osadust toetada soovivat dokumenti „Luterlik identiteet“. Dokumenti võib pidada nii sisuliselt kui liigenduslikult väga hästi õnnestunuks. Selles on heas tasakaalus piisav põhjalikkus ja mõistlik maht. Dokument on sõnastatud lühidate numereeritud paragrahvidena. See koosneb sissejuhatusest ning kolmest põhiosast.
Esimene osa (ca. 20 lk) käsitleb kümne teesina luterliku identiteedi teoloogilisi põhiveendumusi – siin kohal vaid märksõnad, mida need puudutavad: 1. Jumal; 2. evangeelium; 3. seaduse ja evangeeliumi eristamine; 4. kirik; 5. kõigi usklike preesterlus; 6. maailm; 7. kristlastes maine vastutus; 8. Pühakiri; 9. usutunnistus; 10. teoloogiline töö. Esimene osa on läbivalt struktureeritud nii, et pealkirjana sõnastatakse lühidalt teesina teoloogiline põhiveendumus, mida esmalt lühidalt lähemalt kirjeldatakse ning seejärel kontekstualiseeritakse nii 16. sajandi luterliku reformatsiooni kui kaasaja kontekstis.
Teine osa (ca 15 lk) näitab, kuidas luterlik identiteet on olemuslikult oikumeeniline – et, miks ja kuidas luterlikud kirikud ei saa teisiti kui otsida kiriku ühtsust. Teesid on seega luterlusest ja kiriku ühtsusest. Luterliku identiteedi selgitamine ja kirjeldamine nõuab niisiis tarvilikult tähelepanu pööramist oikumeeniale, „ühele pühale, katoolsele ja apostlikule“ Jeesuse Kristuse kirikule, aga ka luterlike kirikute üleilmsele osadusele (Luterlikule Maailmaliidule). Seekaudu saab nähtavaks luterluse katoolne taotlus ja suunitlus. Teesid käsitlevad 1. kiriku ühtsust; 2. ühtsuse alust, 3. ühtsust kui kirikuosadust; 4. ühtsust lepitatud erinevuses; 5. eristavat üksmeelt; 6. teoloogiliste arutelude (dialoogide ja oikumeenilise uurimistöö) olulisust; 7. kirikute vastastikkuse tunnustamise tähendust; 8. oikumeeniliste kogemuste ja tulemuste vastuvõttu (retseptsiooni) kui ülesannet; 9. kiriku ühtsuse nähtavuse küsimust ja 10. elatud katoolsust. Teesid avavad luterlikku arusaama kiriku üks-olemise ning kirikute paljususe vahekorrast. Need teesid sisaldavad sellisena aga ka väga olulist ja abistavat materjali ühenduses ümberkäimisega erinevuste ja erimeelsustega konkreetsete üksikute kirikute nagu nt EELK sees. Teise osa igale teesile järgneb lähem kirjeldus ning seejärel konkretiseering ühenduses Luterliku Maailmaliiduga.
Kolmas osa (ca. 20 lk) käsitleb mõningaid tänapäevaseid proovikive luterlikule identiteedile. Dokument keskendub sellistele, mis kerkivad oikumeenilises kontekstis – luterlikud kirikud on kohalikud, aga ühtlasi üheskoos, elades kirikutena üleilmses luterlikus kirikuosaduses. Proovikivid on märksõnadena järgmised: 1. kirik elab konkreetses kontekstis; 2. konteksti ja evangeeliumi sõnumi suhe; 3. luterlike kirikute maailmaosaduse (LML) ühine teoloogiline töö; 4. arusaam Pühakirjast; 5. õigeksmõistu sõnumi väljendamine; 6. uued karismaatilised ja evangelikaalsed liikumised; 7. eetilised erinevused/erimeelsused; 8. suhted teiste religioonidega; 9. Luterlik Maailmaliit ja liikmeskirikute identiteet; 10. ühine jumalateenistus ühtsuse sidemena.
Kokkuvõte. Dokumendi tugevuseks on just asjaolu, et luterliku identiteedi avamiseks on valitud need kolm sammu ega piirduta näiteks üksnes esimese osa teeside reaga. Luterlik identiteet elab kui individuaalne ja osaduslik (jagatud) – seda nii kohalikul tasandil kui üleilmselt – ning luterlik identiteet kui kristlik identiteet elab eripärasel viisil asetatuna laiemale kristlike konfessioonide ja traditsioonide maastikule ja sellel osalevana.
III. Arutelu küsimused
1. Millisena paistab mulle alusmaterjali valguses luterlik identiteet? Kuidas ma seda kirjeldaksin?
Lisaküsimused edasiseks järelemõtlemiseks:
- Mis on selles luterliku identiteedi kirjelduses minu jaoks eriti kõnekas ja viljakas? (Põhjenda.)
- Kas selles kirjelduses on kaalukaid mõttekäike, millega mul on keeruline nõustada? (Põhjenda.)
- Kas ma ise läheneksin luterliku identiteedi kirjeldamisele kuidagi hoopis teisiti? (Selgita.)
2. Kuidas teostub ja väljendub minu jaoks õigeksmõistuõpetuse võtmeroll alusmaterjalis?
Lisaküsimused edasiseks järelemõtlemiseks:
- Kas ma näen ja suudan sõnastada, kuidas õigeksmõistuõpetus mängib rolli luterliku identiteedi igas teoloogilises põhiveendumuses? (Põhjenda.)
- Mida tähendab minu jaoks alusmaterjalis kätketud kiriku ühtsuse luterlik mõistmine „kirikuosadusena“ ja „ühtsusena lepitatud erinevuses“?
- Millised on minu jaoks alusmaterjalis kätketud kõige tähtsamad abistavad mõttekäigud ja ettepanekud ühenduses pingeid tekitavate erimeelsustega ümberkäimisega? Või jäid minu jaoks selles osas domineerima pigem küsitavad mõttekäigud. (Põhjenda.)
3. Millised alusmaterjalis esitatud luterliku identiteedi proovikivid (mis ajendavad ja kohustavad luterlasi ja luterlikke kirikuid luterlikku identiteeti elama ja kujundama) on minu jaoks eriti olulised? (Põhjenda.)
Lisaküsimused edasiseks järelemõtlemiseks:
- Kuidas mõtestaksin alusmaterjali 3. osas käsitletud proovikivide ning EELK teoloogilise arutelu strateegias sõnastatud aruteluteemade suhet?
- Millised alusmaterjali mõttekäigud on minu jaoks peamiste kaasaegsete proovikividega iseäranis abiks? (Põhjenda.)
- Millised alusmaterjali mõttekäigud paistavad nendega ühenduses küsitavad või kontraproduktiivsed? (Põhjenda.) Kas mul on teistsuguseid ettepanekuid? Selgita.
IV. Praktilised soovitused
1. Arutelu toimub teineteist austavas ja vennalikus vaimus.
2. Diskussioonis jäädakse viisakaks ja välditakse isiklikke rünnakuid.
3. Arutelus põhjendatakse oma väiteid võimalikult üksikasjalikult ja välditakse loosunglikkust.
4. Arutelu pidamine iseenesest ei muuda kiriku õpetuslikke seisukohti.
5. Arutelus osalejad arvestavad luterliku teoloogia kui akadeemilise distsipliini ajalooliste traditsioonidega ja kaasajal avaldatud uurimistulemustega, aga ka muude teaduste tänapäevase uurimisseisuga.
6. Vestluspartnerid on avatud kuulama teist osapoolt, temalt õppima ja vajadusel oma seisukohti revideerima. Oluline on mõista üksteise lähtepunkte, järeldusi ja argumente ka siis, kui jõutakse erinevatele järeldustele.
7. Igaüks saab arutelus rääkida ainult enda eest. EELK ametikandjal, kes võtab sõna kiriku esindajana, on oluline eristada oma isiklikke arvamusi kiriku ametlikest seisukohtadest. Juhul, kui ametikandja isiklik seisukoht teoloogilises diskussioonis erineb kiriku ametlikest seisukohtadest, tuleb eriarvamuse väljendamisel teha seda pastoraalselt ja argumenteeritult.
8. Eriarvamustele jäämise korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda. Hoidutakse isiklikest rünnakutest, solvamisest ja solvumisest, arutelu viimisest muudele teemadele ja tahtlikust vääritimõistmisest.
9. Kristuse evangeelium peab jääma tähtsamaks kui kõik eriarvamused üksikutes teoloogilistes küsimustes.
Teemarühma liikmed:
Robert Bunder
Matthias Burghardt
Thomas-Andreas Põder
Tauno Teder (esimees)
