1997
Sissejuhatus
1. Õigeksmõistuõpetus oli keskse tähendusega luterliku reformatsiooni jaoks 16. sajandil. Seda peeti “esimeseks ja põhiliseks artikliks”(Schmalkaldia artiklid II,1) ja samal ajal ka “valitsejaks ja kohtumõistjaks üle kõigi teiste kristlike õpetuste”(rector et iudex super omnia genera doctrinarum, WA 39,I. lk.105). Õigeksmõistuõpetust selle reformaatorlikul kujul ja erilisel väärtustatusega rõhutati ja kaitsti esmalt tolle aja roomakatoliku kiriku ja teoloogia vastu, mis omakorda rõhutas ja kaitses erineva iseloomuga õigeksmõistuõpetust. Reformatsiooni perspektiivist oli õigeksmõistmine kõigi väitluste keskpunktiks. Nii luterlikes usutunnistuskirjades kui ka roomakatoliku kiriku Trento kirikukogul seati üles õpetuslikud hukkamõistmised. Need on kehtivad tänini ja omavad kirikut eraldavat mõju.
2. Luterliku traditsiooni jaoks on õigeksmõistuõpetus säilitanud oma erilise staatuse. Seetõttu on ta ka algusest peale omandanud tähtsa koha ametlikus luterluse ja roomakatoliikluse dialoogis.
3. Erilist tähelepanu väärt on järgmised raportid: “The Gospel and the Church”(1972) ja “Church and Justification”(1994) luterliku-roomakatoliku ühiskomisjoni poolt, “Justification by Faith”(1983) luterlikust-roomakatoliku dialoogist USA-s ja “Lehrverurteilungen – kirchentrennend?”(1986) Saksamaa protestantlike ja katoliku teoloogide oikumeenilise töörühma poolt. Mõned nendest dialoogide raportitest on ametlikult aktsepteeritud kirikute poolt. Oluline näide säärasest retseptsioonist on Saksamaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku siduv vastus uurimusele õpetuslikest hukkamõistmistest, mis on antud 1994. a. kõrgeimal võimalikul kiriklikul tasemel koos teiste Saksamaa Evangeelse Kiriku liikmeskirikutega.
4. Kogu diskussioonis õigeksmõistuõpetuse üle näitavad nii kõik dialoogiraportid kui ka vastused neile kõrgel tasemel üksmeelt oma lähenemisviisides ja järeldustes. Seepärast on tulnud aeg teha ülevaade ja kokku võtta õigeksmõistu alaste dialoogide tulemused, nõnda, et meie kirikud oleksid informeeritud antud dialoogi üldistest tulemustest vajaliku täpsuse ja lühidusega ning suudaksid seeläbi teha siduvaid otsuseid.
5. Antud ühisavalduse eesmärgiks on näidata, et omavahelise dialoogi baasil on allakirjutavad luterlikud kirikud ja roomakatoliku kirik valmis praegu väljendama ühist mõistmist meie õigeksmõistmise kohta Jumala armust, usu läbi Kristusesse. See ei kata kõike, mida kumbki kirik õigeksmõistmisest õpetab. See hõlmab pigem õigeksmõistuõpetuse põhitõdede konsensuse ja näitab, et järelejäänud erinevused pole oma esituses enam õpetuslike hukkamõistmiste ajendiks.
6. Meie avaldus pole uus ja iseseisev esitus seniste dialoogiraportite ja dokumentide kõrval, veel vähem nende asendaja. Pigem, nagu allikate lisa näitab, viitab ta korduvalt neile tekstidele ja ja nende argumentidele.
7. Nagu ka antud dialoogid ise, seisab ühisavaldus veendumuse pinnal, et ületades oma varasemad vaidlusküsimused ja õpetuslikud hukkamõistmised ajaloos, ei võta kirikud neid hukkamõistmisi kergelt ega salga oma minevikku. Vastupidi, see avaldus on kujundatud veendumuse poolt, et meie kirikud oma ajalugude vältel on tulnud uutele arusaamadele. On toimunud arengud, mis mitte üksnes ei tee võimalikuks, vaid ka nõuavad kirikutelt eraldavate küsimuste ja hukkamõistmiste läbivaatamist ning nende nägemist uues valguses.
1. Piibellik sõnum õigeksmõistmisest
8. Meie ühine viis kuulata Jumala sõna Pühakirjas on juhtinud meid nendele uutele arusaamadele. Koos kuuleme evangeeliumi, et “nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei peaks hukkuma, vaid et temal oleks igavene elu”(Jh. 3,16). See hea sõnum on Pühakirjas esile toodud erinevatel viisidel. Vanas Testamendis me kuuleme Jumala sõna inimese patususe(Ps. 51,1-5; Tn. 9,5jj.; Kg. 8,9jj.; Esra 9,6jj.) ja sõnakuulmatuse kohta(Gn. 3,1-19; Neh. 9,16jj.26), ja samas ka Jumala õiguse(Js. 46,13; 51,5-8; 56,1[vt. 53,11]; Jr. 9,24) ning kohtu kohta(Kg. 12,14; Ps. 9,5jj.; 76,7-9).
9. Uues Testamendis on erinevaid käsitlusi õigusest ja õigeksmõistust leida Matteuse(5,10; 6,33; 21,32) ja Johannese(16,8-11) evangeeliumides ning kirjas heebrealastele(5,1-3; 10,37-38) ja Jaakobuse kirjas(2,14-26). Pauluse kirjades on samuti pääste andi kirjeldatud erinevail viisidel, muuhulgas näiteks: “vabaduseks on Kristus meid vabastanud”(Gl. 5,1-13; vt. Rm. 6,7), lepitusena Jumalaga(2. Kr. 5,18-21; vt. Rm. 5,11), rahuna Jumalaga(Rm. 5,1), uue loomisena(2. Kr. 5,17), eluna Jumalale Kristuses Jeesuses(Rm. 6,11.23) või pühitsetusena Kristuses Jeesuses(vt. 1. Kr. 1,2; 1,31; 2. Kr. 1,1). Peamine nende mõistete seast on patuste inimeste õigeksmõistmine Jumala armust usu läbi(Rm. 3,23-25), mis kujunes väga oluliseks reformatsiooni perioodil.
10. Paulus kujutab evangeeliumi Jumala väena, päästmaks patu võimu alla langenud inimese, sõnumina, mis kuulutab, et “Jumala õigus on ilmutatud usust usku”(Rm. 1,16-17) ja kingib õigeksmõistmise(Rm. 3,21-31). Ta kuulutab Kristust, kui meie õigust(1. Kr. 1,30), rakendades ülendatud Issanda kohta selle, mida Jeremija kuulutas Jumalast enesest(23,6). Tema päästetöö kõikide dimensioonide juured on Kristuse surmas ja ülestõusmises, sest “Tema on meie Issand, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast”(Rm. 4,25). Kõik inimolendid vajavad Jumala õigust, sest “kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma”(Rm. 3,23; vt. Rm. 1,18-3,22; 11,32; Gl. 3,22). Kirjades galaatlastele(3,6) ja roomlastele(4,3-9) mõistab Paulus Aabrahami usku, kui usku Jumalasse, kes õigeks mõistab patuse ja ta toetub oma evangeeliumi kinnituseks Vana Testamendi tunnistusele, et see õigus arvatakse osaks kõigile, kes Aabrahami kombel usuvad Jumala tõotust. “Sest õige peab elama usust”(Hab. 2,4; vt. Gl. 3,11; Rm. 1,17). Pauluse kirjade järgi on Jumala õigus samas ka vägi neile, kes usuvad(Rm. 1,17; 2. Kr. 5,21). Kristuses on see neile õiguseks(2. Kr. 5,21). Õigeksmõistmine saab meile osaks Jeesuse Kristuse läbi, “kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres”(Rm. 3,25; vt. 3,21-28). “Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and, mitte tegudest”(Ef. 2,8j.).
11. Õigeksmõistmine on pattude andeksandmine(vt. Rm. 3,23-25; Ap. 13.39; Lk. 18,14). vabastamine patu ja surma võimu alt(Rm. 5,12-21) ning käsuseaduse needuse alt(Gl. 3,10-14). Õigeksmõist on vastuvõtmine osadusse Jumalaga – juba nüüd, aga täielikult tulevas Jumala riigis(Rm. 5,1-2). See ühendab Kristusega ning tema surma ja ülestõusmisega(Rm. 6,5). See toimub Püha Vaimu vastuvõtmises ristimise läbi, liitmises ühe ihuga(Rm. 8,1-2. 9-11; 1. Kr. 12,12-13). Kogu õigeksmõistmine on üksnes Jumalalt, Kristuse pärast, armust, usu läbi Jumala Poja evangeeliumisse(Rm. 1,1-3).
12. Õigeksmõistetud elavad usust, mis tuleb Kristuse sõnast(Rm. 10,17) ja on tegev armastuse läbi(Gl. 5,6), mis on Vaimu vili(Gl. 5,22). Aga kuna õigeksmõistetud on rünnatud seest- ja väljastpoolt jõudude ja ihade poolt(Rm. 8,35-39; Gl. 5,16-21) ning langevad pattu(1. Jh. 1,8.10), siis tuleb neil jätkuvalt taas kuulda Jumala tõotuseid, tunnistada oma patte(1. Jh. 1,9), osa saada Kristuse ihust ja verest ning olla õhutatud õigele elule kooskõlas Jumala tahtega. Selletõttu ütleb apostel õigeksmõistetuile:”Nõudke oma päästet kartuse ja värinaga, sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järele”(Fl. 2, 12-13). Püsima jääb aga hea sõnum:”Nii ei ole siis nüüd mingit hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses”(Rm. 8,1), ja kelles Kristus elab(Gl. 2,20). Kristuses “saab üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks”(Rm. 5,18).
2. ÕIGEKSMÕISTUÕPETUS OIKUMEENILISE PROBLEEMINA
13. Õigeksmõistu piibelliku sõnumi vastandlikud interpretatsioonid ja rakendused olid 16. sajandil peapõhjuseks Lääne kiriku lõhenemisele ja need juhtisid ka õpetuslikele hukkamõistmistele. Ühine arusaam õigeksmõistust on seepärast fundamentaalne ja vältimatu selle lõhenemise ületamiseks. Kasutades uuema piibliteaduse seisukohti ja moodsa teoloogia- ja dogmadeajaloo uurimistulemusi, on oikumeeniline dialoog pärast II Vatikani kirikukogu juhtinud tähelepanuväärsele lähenemisele õigeksmõistu küsimuses, nõnda et antud ühisavaldus on võimeline sõnastama konsensuse põhitõdedes õigeksmõistuõpetuse alal. Selle konsensuse valguses ei taba 16. sajandi vastastikused õpetuslikud hukkamõistmised enam teist osapoolt tänapäeval.
3. ÜHINE ARUSAAM ÕIGEKSMÕISTMISEST
14. Luterlikud kirikud ja roomakatoliku kirik on üheskoos kuulanud head sõnumit, mis on kuulutatud Pühakirjas. See ühine kuulamine, koos viimaste aastate teoloogiliste aruteludega, on toonud ühisele arusaamale õigeksmõistmisest. See sisaldab endas konsensuse põhitõdedes. Lahkuminevad väljendusviisid erinevais seisukohtades on selle konsensusega lepitatavad.
15. Usus oleme üheskoos veendunud, et õigeksmõistmine on kolmainsa Jumala tegu. Isa on läkitanud maailma oma Poja patuseid päästma. Õigeksmõistmise aluseks ja eelduseks on Kristuse inkarnatsioon, surm ja ülestõusmine. Õigeksmõist tähendab seda, et Kristus ise on meie õigus, millest me osa saame Isa tahte järgi Pühas Vaimus. Me tunnistame koos: üksnes armust, usu läbi Kristuse päästeteosse ja mitte meiepoolsete teenete tõttu, oleme vastu võetud Jumala poolt ja vastu võtnud Püha Vaimu, kes uuendab meie südamed ning varustab ja kutsub meid headele tegudele.
16. Kõik inimesed on kutsutud Jumala poolt päästele Kristuses. Üksnes Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, kui võtame selle pääste usus vastu. Usk ise on Jumala and – Püha Vaimu läbi, kes sõna ja sakramendi läbi usklike osaduses toimib ja samal ajal usklikke juhib elu uuendamisele, mille Jumal lõpule viib igaveses elus.
17. Samuti oleme ühisel veendumusel, et sõnum õigeksmõistmisest suunab meid erilisel viisil Uue Testamendi tunnistuse südamesse Jumala päästvatest tegudest Kristuses. See kõneleb meile, et patustena võlgneme oma uue elu ainult Jumala andestavale ja uuendavale armule, mille Tema annina osaks annab ja mille meie usu läbi vastu võtame – seda mitte mingil moel ise ära teenides.
18. Seepärast on õigeksmõistuõpetus, mis selle sõnumi esile toob ja seda selgitab, rohkem kui ainult üks osa kristlikust õpetusest. See seisab olemuslikus ühenduses kõigi usu tõdedega, mis on nähtud üksteisega seesmiselt seotuna. Õigeksmõistuõpetus on vältimatu kriteerium, mille jätkuvaks ülesandeks on suunata kogu meie kirikute õpetus ja tegevus Kristuse poole. Kui luterlased rõhutavad selle kriteeriumi ainulaadset tähendust, ei eita nad sellega kõigi usutõdede omavahelist seotust ja tähtsust. Kui katoliiklased näevad end seotuna mitmete kriteeriumitega, ei lükka nad sellega ümber õigeksmõistmise sõnumi erilist funktsiooni. Luterlaste ja katoliiklaste ühine eesmärk on tunnistada Kristust, keda üle kõige tuleb usaldada ainsa vahemehena(1. Tm. 2,5-6), kelle läbi Jumal Pühas Vaimus end annab ja oma uuendavad annid välja valab(vt. allikad, 3. osa).
4. SELETUS ÜHISEST ARUSAAMAST ÕIGEKSMÕISTMISE KOHTA
4.1. Inimlik jõuetus ja patt suhtes õigeksmõistmisega
19. Me tunnistame koos, et kõik inimesed sõltuvad oma pääste suhtes täielikult Jumala päästvast armust. Vabadus suhtes isikute ja asjadega selles maailmas, mida inimesed omavad, pole vabaduseks seoses päästega. Patustena seisavad inimesed Jumala kohtu all ja on võimetud ise vabanemist otsides Jumala poole pöörduma või oma õigeksmõistmist Jumala ees ära teenima või päästet omaenda jõuga saavutama. Õigeksmõistmine toimub ainult Jumala armust. Kuna katoliiklased ja luterlased seda koos tunnistavad, saab tõdeda:
20. Kui katoliiklased ütlevad, et inimesed toimivad kaasa õigeksmõistmiseks valmistudes ja seda vastu võttes, nõustudes Jumala õigeksmõistva teoga, näevad nad sellist isiklikku nõustumist ennast armu mõjuna, mitte inimlikest võimetest tõusva teona.
21. Luterliku õpetuse järgi on inimesed võimetud kaasa toimima oma päästeks, sest patustena on nad aktiivselt Jumala ja Tema päästva tegevuse vastu. Luterlased ei eita seda, et inimene võib armu mõju tagasi tõrjuda. Kui nad rõhutavad, et inimene võib oma õigeksmõistmise ainult vastu võtta(mere passive), tahavad nad sellega välja lülitada iga võimaluse oma õigeksmõistmisele kuidagi kaasa aidata. Sellega ei lükka nad ümber, et usklikud saavad isiklikult täiesti osa oma usust, mis tõuseb Jumala sõnast.
4.2. Õigeksmõistmine kui pattude andeksandmine ja õigekstegemine
22. Me tunnistame koos, et Jumal annab andeks patu armust ja samaaegselt vabastab inimesed patu orjastavast väest ning annab neile osa uue elu kingist Kristuses. Kui inimesed saavad usus osa Kristusest, ei arvesta Jumal neile enam osaks nende pattu ja põhjustab neis Püha Vaimu läbi tegeva armastuse. Neid kaht Jumala armulise tegevuse aspekti ei saa lahutada, sest inimesed ühendatakse usu kaudu Kristusega, kes ise on meie õiguseks(1. Kr. 1,30), nii meie pattude andeksandmine kui ka Jumala päästev ligiolu. Kuna katoliiklased ja luterlased tunnistavad seda koos, tuleb tõdeda:
23. Kui luterlased rõhutavad, et Kristuse õigus on meie õigus, siis üle kõige on nende kavatsus toonitada, et patusele kingitakse õigus Jumala ees Kristuses, andeksandmise kuulutamise kaudu, ja et üksnes ühenduses Kristusega saab inimese elu uuendatud. Kui nad rõhutavad, et Jumala arm on andeksandev armastus(“Jumala soosing”), ei lükka nad sellega ümber kristlase elu uuenemist. Pigem tahavad nad sellega väljendada, et õigeksmõistmine on vaba inimese kaastegevusest ja ei sõltu armu elu-uuendavast mõjust inimestes.
24. Kui katoliiklased rõhutavad, et usklikule kingitakse armu vastuvõtmise läbi seesmise inimese uuenemine, soovivad nad sellega toonitada, et Jumala andeksandev arm toob endaga alati uue elu anni, mis Pühas Vaimus saab mõjusaks tegevas armastuses. Sellega ei eita nad, et Jumala armu kink õigeksmõistmises jääb sõltumatuks inimese kaastegevusest(vt. allikad 4.2.).
4.3. Õigeksmõistmine usu läbi ja armust
25. Me tunnistame koos, et patused mõistetakse õigeks usu läbi Jumala päästvas teos Kristuses. Püha Vaimu toimimise läbi ristimises antakse neile pääste and, mis paneb aluse kogu kristlikule elule. Inimesed usaldavad Jumala armulist tõotust õigeksmõistvas usus, mis sisaldab lootuse Jumala peale ja armastuse Tema vastu. See usk on tegev armastuses ja seepärast ei saa ega võigi kristlane olla ilma tegudeta. Aga mistahes usu vabale kingile eelneva või järgnevana ei saa olla õigeksmõistmise alus, ega seda ära teenida.
26. Luterliku arusaama järgi mõistetakse patused õigeks üksnes usus(sola fide). Usus asetavad nad oma lootuse tervikuna Loojale ja Lunastajale ning elavad nõnda Temaga osaduses. Jumal ise põhjustab usu, luues säärase usalduse oma loova sõna läbi. Kuna Jumala tegu on uus loomine, mõjustab see inimest kõigil tasanditel ja juhib ellu lootuses ja armastuses. Õpetuses õigeksmõistust üksnes usu läbi eristatakse, aga ei eraldata õigeksmõistmist ennast ja elulaadi muutust, mis paratamatult tuleneb õigeksmõistmisest ja ilma milleta usku ei eksisteeri. Sellega on määratletud alus, millelt elu uuendamine lähtub, nimelt Jumala armastus, mis inimesele osaks antakse õigeksmõistmises. Õigeksmõist ja uuenemine on ühendatud Kristuses, kes usus ligi on.
27. Ka katoliiklik arusaam näeb usku põhjapanevana õigeksmõistmises, kuna ilma usuta ei saa õigeksmõistmine toimuda. Inimesed mõistetakse õigeks ristimise läbi, sõna kuuldes ja sellesse uskudes. Patuste õigeksmõistmine on pattude andeksandmine ja õigekstegemine õigeksmõistva armu läbi, mis teeb meid Jumala lasteks. Õigeksmõistmises võtab õige Kristuselt vastu usu, lootuse ja armastuse ning võetakse seeläbi osadusse Temaga. See uus isiklik suhe Jumalaga rajaneb terviklikult Jumala armul, jäädes jätkuvalt sõltuvaks armulise Jumala päästvast ja loovast tegevusest. Tema jääb endale ustavaks, nii et igaüks saab Talle loota. Nõnda ei saa õigeksmõistev arm kunagi inimese omandiks, millest lähtuvalt ta saaks kaevata Jumala vastu. Kuigi katoliiklik õpetus rõhutab elu uuendamist õigeksmõistva armu läbi, on see uuenemine usus, lootuses ja armastuses alati sõltuv Jumala mõõtmatust armust ja ei lisa õigeksmõistmisele juurde midagi sellist, millega saaksime Jumala ees kiidelda(Rm. 3,27)[Vt. allikad, 4.3.].
4.4. Õigeksmõistetu patusena
28. Me tunnistame koos, et ristimises ühendab Püha Vaim inimese Kristusega, teda tõeliselt õigeks mõistes ja uuendades. Kuid õigeksmõistetu peab kogu oma elu vältel pidevalt vaatama Jumala tingimatule, õigeksmõistvale armule. Ta pole säästetud patu väest, mis jätkuvalt teda ründab(vt. Rm. 6,12-14) ega eluaegsest võitlusest jumalavastasuse vastu vana Aadama isekate ihade näol(vt. Gl. 5,16; Rm. 7,7-10). Õigeksmõistetu peab ka paluma igapäevaselt andeksandmist Jumalalt, nagu seisab Meie Isa palves(Mt. 6,12; 1. Jh. 1,9). Üha uuesti on ta kutsutud pöördumisele ja meeleparandusele, ja üha uuesti antakse talle andeksandmine.
29. Luterlased mõistavad kristlaseksolemist olemisena samaaegselt õige ja patune. Usklikud on täiesti õiged, kuna Jumal annab andeks nende patud Sõna ja sakramendi läbi, ja kingib neile Kristuse õiguse, mille nad usus vastu võtavad. Kristuses on nad Jumala ees õigeks tehtud. Vaadates endile käsuseaduse vaatenurgast, näevad nad aga ka, et nad jäävad täiesti patusteks. Patt elab neis ikka(1. Jh. 1,8; Rm. 7,17.20), sest nad pöörduvad korduvalt väärjumalate poole ja ei armasta Jumalat jagamatu armastusega, mida Ta Loojana neilt nõuab(Dt. 6,5; Mt. 22,36-40). See jumalavastasus on sellisena tõeline patt. Siiski on patu orjastav vägi murtud Kristuse teene alusel. See pole enam patt, mis kristlast valitseb, sest patt ise on valitsetud Kristuse läbi, kellega õigeksmõistetu usus seotud on. Selles elus võib siis kristlane elada osaliselt õiget elu. Hoolimata patust pole kristlane enam Jumalast eraldatud, sest igapäevases naasmises ristimise juurde saab ristimise ja Püha Vaimu läbi uuestisündinud inimene oma patu andeks. Nõnda ei too patt enam endaga hukatust ja igavest surma. Siis, kui luterlased ütlevad, et õigeksmõistetud inimesed on ka patused ja nende vastuolu Jumalaga on tõeline patt, ei eita nad sellega, et hoolimata patust pole õigeksmõistetud eraldatud Jumalast ja nende patt on valitsetud patt. Nendes seisukohtades on luterlased ühel meelel roomakatoliiklastega, hoolimata erinevusest õigeksmõistetute patususe mõistmisel.
30. Katoliiklased on seisukohal, et ristimises osaksantud Jeesuse Kristuse arm võtab ära kõige, mis on patuks otseses mõttes ja sellena hukatust väärt(Rm. 8,1). Samas aga jääb inimesse kalduvus(concupiscentia), mis tuleneb patust ja suunab patule. Kuna katoliikliku veendumuse järgi sisaldab inimlik patt alati personaalset elementi, see aga puudub antud kalduvuses, ei näe katoliiklased seda kalduvust patuna autentses mõttes. Sellega ei lükka nad ümber, et see kalduvus pole kooskõlas Jumala algse kavaga inimeste jaoks ja et see on objektiivselt vastuolus Jumalaga ning jääb inimese vaenlaseks eluaja vältavas võitluses. Tänulikuna lunastuse eest Kristuses tahavad katoliiklased tõdeda, et Jumalaga vastuolus olev kalduvus ei teeni ära karistust igavese surma näol ning ei lahuta õigeksmõistetud inimest Jumalast. Kui aga inimesed vabatahtlikult eraldavad endid Jumalast, ei ole küllalt naasmisest käskude pidamise juurde, sest nad peavad vastu võtma patukustutuse ja rahu meeleparanduse sakramendis, andeksandmise sõna kaudu, mis on neile antud Jumala lepitustöö tõttu Kristuses(vt. allikad 4.4.).
4.5. Seadus ja evangeelium
31. Me tunnistame koos, et inimesed mõistetakse õigeks usu läbi evangeeliumisse, lahus käsu tegudest(Rm. 3,28). Kristus on täitnud käsuseaduse ning oma surma ja ülestõusmisega tühistanud selle päästeteena. Samas tunnistame, et Jumala käsud säilitavad oma kehtivuse õigeksmõistetute tarvis ja et Kristus väljendas oma õpetuse ning eeskujuga Jumala tahet, mis on standardiks ka õigeksmõistetute käitumisele.
32. Luterlased on seisukohal, et seaduse ja evangeeliumi eristamine ning õige järjestamine on oluline õigeksmõistmisest arusaamises. Käsuseadus on oma teoloogilises kasutuses nõudeks ja süüdistuseks. Läbi kogu elu on kõik inimesed, sealhulgas ka kristlased, patustena süüdistuse all, mis paljastab nende patu, nõnda et nad võiksid usus evangeeliumisse tingimusteta pöörduda Jumala halastuse poole Kristuses. Üksnes see mõistab nad õigeks.
33. Kuna käsuseadus päästeteena on täidetud ja ületatud evangeeliumi kaudu, võivad katoliiklased öelda, et Kristus pole seaduseandja Moosese kombel. Kui katoliiklased rõhutavad, et õigeksmõistetu peab täitma Jumala käske, ei eita nad sellega, et Jeesuse Kristuse läbi on Jumal armuliselt tõotanud oma lastele igavese elu anni(allikad, 4.5.).
4.6. Päästekindlus
34. Me tunnistame koos, et usklikud võivad loota Jumala armule ja tõotustele. Hoolimata oma nõrkusest ja paljudest ohtudest, mis ähvardavad nende usku, saavad nad Kristuse surma ja ülestõusmise väes ehituda Jumala armu mõjusale tõotusele Sõnas ja sakramendis, ning olla kindlas ses armus.
35. Reformaatorid rõhutasid eriliselt, et kiusatuste keskel ei pea usklikud vaatama endile, vaid üksnes Kristusele ning üksnes Temale lootma. Usalduses Jumala tõotuse vastu on nad kindlad oma päästes. Iialgi pole seda kindlust, vaadates iseennast.
36. Katoliiklased jagavad reformaatorite seisukohta, et usk tuleb rajada Kristuse tõotuse objektiivsele reaalsusele. Tuleb mitte vaadata oma kogemusele, vaid usaldada üksnes Kristuse andeksandvat sõna(vt. Mt. 16,19; 18,18). Koos II Vatikani kirikukoguga kinnitavad katoliiklased: uskumine on enese totaalne usaldamine Jumalale, kes vabastab meid patu ja surma pimedusest ning äratab igavesele elule. Selles mõttes ei saa keegi uskuda Jumalasse ja samas pidada Tema tõotust ebausaldusväärseks. Keegi ei pea kahtlema Jumala armus ja Kristuse teenes. Iga inimene peab aga muretsema oma pääste pärast, nähes oma nõrkust ja puuduseid. Ära tundes oma ebaõnnestumisi võib usklik aga siiski olla kindel, et Jumal tahab tema päästet[vt. allikad, 4.6.].
4.7. Õigeksmõistetute head teod
37. Me tunnistame koos, et head teod – kristlik elu usus, lootuses ja armastuses – järgnevad õigeksmõistmisele ja on selle viljad. Kui õigeksmõistetud elavad Kristuses ja toimivad vastuvõetud armus, siis kannavad nad, piibelliku terminiga öeldes, head vilja. Kuna kristlased võitlevad kogu elu patu vastu, on see õigeksmõistmise tulemus ka kohustus, mida nad peavad täitma. Nii Jeesus kui apostlik Pühakiri kutsuvad kristlasi üles tegema armastuse tegusid.
38. Katoliikliku arusaama järgi aitavad head teod, mis võimalikuks tehtud armu ja Püha Vaimu töö läbi, kaasa kasvamisele armus, nõnda et Jumalalt saadud õigus on säilitatud ja osadus Kristusega süveneb. Kui katoliiklased rõhutavad heade tegude teene-iseloomu, soovivad nad sellega öelda, et piibelliku tunnistuse järgi on sarnaste tegude eest tõotatud taevane tasu. Katoliiklaste soov on rõhutada inimeste vastutust oma tegude eest, mitte salates nende tegude anni-iseloomu, veel vähem ümber lükates seda, et õigeksmõist jääb alati teenimatuks armuanniks.
39. Ka luterlastel on olemas käsitlus armu säilitamisest ning kasvamisest usus ja armus. Nad rõhutavad, et õigus, kui vastuvõtmine Jumala poolt ning osalemine Kristuse õiguses on alati täielik. Samaaegselt on nad seisukohal, et kristlikus elu toimub kasvamine selle õiguse mõjus inimesele. Kui nad vaatavad kristlaste häid tegusid õigeksmõistu viljade ja märkidena, mitte kellegi enda teenetena, siis nad mõistavad siiski ka igavest elu, kooskõlas Uue Testamendiga, teenitud tasuna ses mõttes, et Jumala tõotus usklikule täitub[vt. allikad, 4.7].
5. SAAVUTATUD ÜKSMEELE TÄHENDUS JA ULATUS
40. Arusaam, mis on esitatud õigeksmõistuõpetusest antud ühisavalduses näitab, et luterlaste ja katoliiklaste vahel on olemas konsensus õigeksmõistuõpetuse põhitõdedes. Selle konsensuse valguses on aktsepteeritavad järelejäänud erinevused keeles, teoloogilistes üksikasjades ja rõhuasetustes, mida on kirjeldatud paragrahvides 18 – 39. Nõnda on luterlik ja katoliiklik seletus õigeksmõistmisest oma erinevuses teineteisele avatud ning ei hävita konsensust põhitõdedes.
41. Nõnda on 16. sajandi õpetuslikud hukkamõistmised, niipalju kui nad puudutavad õigeksmõistuõpetust, nähtavad uues valguses: Luterlike kirikute õigeksmõistuõpetus, mis on esitatud selles avalduses, ei lange Trento kirikukogu hukkamõistmiste alla. Luterlike usutunnistuskirjade hukkamõistmised ei rakendu roomakatoliku kiriku õpetuse kohta, mis on esitatud selles avalduses.
42. Sellega pole midagi ära võetud õigeksmõistuõpetusega seotud hukkamõistmiste tõsidusest. Osad neist polnud sugugi asjatud. Nad jäävad meie jaoks terveks hoiatuseks, mida me peame arvesse võtma nii meie õpetuses kui tegevuses.
43. Meie üksmeel õigeksmõistuõpetuse põhitõdedes peab hakkama mõjutama meie kirikute elu ja õpetust. Siin peab see ennast õigustama. Sellega seoses on ikka alles mitmesuguse tähtsusega küsimusi, mis vajavad edasisi selgitusi. Nende hulka kuuluvad, muude seas, Jumala Sõna ja kiriku õpetuse suhe, aga ka ekklesioloogia, meelevald kirikus, amet, sakramendid, ning suhe õigeksmõistu ja sotsiaaleetika vahel. Me oleme veendunud, et üksmeel, milleni oleme jõudnud, annab tugeva aluse nende selgitamiseks. Luterlikud kirikud ja roomakatoliku kirik tahavad jätkata ühist püüdlemist, süvendamaks seda ühist arusaama õigeksmõistmisest ja tegemaks selle viljakandvaks kirikute elus ja õpetuses.
44. Me täname Issandat selle otsustava sammu eest teel kiriku jagunemise ületamisele. Me palume Püha Vaimu juhtida meid edasi nähtava ühtsuse poole, mis on Kristuse tahe.
ÕIGEKSMÕISTUÕPETUSE ÜHISAVALDUSE ALLIKAD
Ühisavalduse 3. ja 4. peatükis on viidatud erinevaile luterlaste ja katoliiklaste dialoogidele. Kasutatud on järgmisi dokumente:
“All under one Christ”, Statement on the Augsburg Confession by the Roman Catholic/Lutheran Commission, 1980 – väljaandes Growth in Agreement, edited by Harding Meyer and Lukas Vischer, New York/Ramsey, Geneva, 1984, 241-247.
Denzinger-Schönmetzer, Enchiridion Symbolorum … 32.-36. ed.(edasi DS).
Denzinger-Hünermann, Enchiridion Symbolorum … alates 37. ed.(edasi DH).
Evaluation of the Pontifical Council for Promoting Christian Unity of the Study Lehrverurteilungen – kirchentrennend?, Vatican, 1992, avaldamata dokument(edasi PCPCU).
Justification by Faith, Lutherans and Roman Catholics in Dialogue VII, Minneapolis, 1985(edasi USA).
Lehrverurteilungen – kirchentrennend? Bd. 1: Rechtfertigung, Sakramente und Amt im Zeitalter der Reformation und heute, hrsg. von Karl Lehmann und Wolfhart Pannenberg, Freiburg 1986. Inglise keeles: The Condemnations of the Reformation Era. Do they Still Divide? Edited by Karl Lehmann and Wolfhart Pannenberg, Minneapolis, 1990 (edasi LV:E).
Stellungnahme des Gemeinsamen Ausschusses der Vereinigten Evangelisch-lutherischen Kirche Deutschlands und des Deutschen Nationalkomitees des Lutherischen Weltbundes zum Dokument “Lehrverurteilungen – kirchentrennend?”(13. 09. 1991), väljaandes Lehrverurteilungen im Gespräch, Göttingen, 1993, 57-160(edasi VELKD).
3. peatükk: Ühine arusaam õigeksmõistmisest(par. 14-18)
(LV:E 68j.; VELKD 95)
– “… usule keskenduv ja forensiliselt sõnastatud pilt õigeksmõistmisest on Paulusele ja teatud mõttes Piiblile tervikuna peamise tähtsusega, kuigi see pole mingil juhul ainus piibellik või pauliinlik Jumala päästetöö esitamise viis”(USA, 146).
– “… nii katoliiklased kui luterlased saavad teadvustada vajadust kiriku praktikate, struktuuride ja teoloogiate hindamiseks selle järgi, kuidas need aitavad või takistavad “kuulutust Jumala vabast ja armulisest tõotusest Kristuses Jeesuses, mida saab õigesti vastu võtta üksnes usu läbi”(par. 28)”(USA, 153).
Põhilausest(USA, 157; vrd. 4) on öeldud:
– “See lause, nagu ka reformatsiooni õpetus õigeksmõistmisest üksnes usu läbi, teenib kriteeriumina kõigi kiriku praktikate, struktuuride ja traditsioonide läbikatsumiseks just seetõttu, et selle vasteks on “üksnes Kristus”(solus Christus). Üksnes Temale saab lõplikult loota, kui ainsale vahemehele, kelle kaudu Jumal Pühas Vaimus välja valab oma päästvad annid. Meie kõik selles dialoogis kinnitame, et kõik kristlikud õpetused, praktikad ja ametid peaksid toimima usu kuulekuse edendamiseks(Rm. 1,5) Jumala päästeteosse üksnes Kristuses Jeesuses Püha Vaimu läbi, usklike päästeks ning taevase Isa kiituseks ja auks”(USA, 160).
– “Sel põhjusel säilitab õigeksmõistuõpetus, ja üle kõige selle piibellik alus, alatiseks erilise ülesande kirikus. See ülesanne on kristlastele jätkuvalt meenutada, et patustena elame ainult Jumala andeksandvast armust, mida me vaid laseme endile kinkida, kuid mida me mingil viisil – mistahes vormis väljendudes – ära teenida, ega mingite eel- või järeltingimustega siduda ei saa. Õigeksmõistuõpetus saab seega kõikideks aegadeks proovikiviks, et läbi katsuda, kas teatud interpretatsioon meie suhtest Jumalaga võib kanda nime – kristlik. Samaaegselt saab see proovikiviks kiriku tarvis, et kõigil aegadel läbi katsuda, kas tema kuulutus ja tegevus vastab sellele, mis Issanda poolt talle antud”(LV:E 69).
– “Üksmeel tõsiasjas, et õigeksmõistuõpetus on tähendusrikas mitte ainult ühe osana kogu kiriku õpetusest, vaid ka proovikivina meie kirikute kogu õpetuse ja tegevuse läbikatsumisel, on luterlikust vaatepunktist põhjapanev edusamm meie kirikute vahelises oikumeenilises dialoogis. Selle tähendust ei saa üle rõhutada”(VELKD 9; vrd. 157).
– “Õigeksmõistuõpetus omab luterlaste ja katoliiklaste jaoks erinevat staatust tõdede hierarhias. Mõlemad osapooled on aga üksmeelel, et õigeksmõistuõpetusel on eriline ülesanne, selles et “õigeksmõistuõpetus saab kõigiks aegadeks proovikiviks, et läbi katsuda, kas teatud interpretatsioon meie suhtest Jumalaga võib kanda nime – kristlik. Samaaegselt saab see proovikiviks kiriku tarvis, et kõigil aegadel läbi katsuda, kas tema kuulutus ja tegevus vastab sellele, mis Issanda poolt talle antud”(LV:E 69). Õigeksmõistuõpetuse kriterioloogilist tähendust sakramenditeoloogia, ekklesioloogia ja eetiliste õpetuste jaoks tuleb uurida jätkuvalt”(PCPCU 96).
4.1. Patt ja inimese jõuetus õigeksmõistu suhtes(par. 19-21)
(LV: E 42jj.;46; VELKD 77-81;83j)
– “Need, kelledes patt valitseb, ei saa midagi teha õigeksmõistu ära teenimaks. See on Jumala armu vaba and. Juba õigeksmõistmise algus, näiteks meeleparandus, palve armu pärast ja soov andeksandmise järele, peab olema Jumala armu töö meis”(USA, 156,3).
– “Kumbki osapool soovib kinnitada, et…inimene ei saa…mööda vaadata omaenda saavutustest…Vastus aga pole mingi “tegu”. Usu vastuse toob sundimatult esile tõotuse sõna, mis inimestele tuleb väljastpoolt neid. Inimese kaastoimimist on siin vaid selles mõttes, et süda on usus kaasa haaratud, kui Sõna seda puudutab ning usu loob”(LV: E 46j.).
– “Kus, aga, luterlik õpetus ehitab Jumala suhte Tema loodud inimestega õigeksmõistmises sellisele rõhuasetusele Jumala “monergismist” või Kristuse ainumõjust, et inimesepoolne Jumala armu tahtlik vastuvõtmine – mis ise on Jumala and – ei oma olulist osa õigeksmõistmises, siis näitavad Trento kaanonid 4,5,6 ja 9 ikka veel tähelepanuväärset erinevust õigeksmõistuõpetuses”(PCPCU 22).
– “Inimeste passiivsuse järsk rõhutamine nende õigeksmõistmise juures ei tähendanud luterlikul poolele kunagi seda, et oleks eitatud inimese täit isiklikku osalemist usus. Pigem tähendas see igasuguse kaasatoimimise väljalülitamist õigeksmõistusündmuses endas. Õigeksmõistmine on üksnes Kristuse tegu ja üksnes armu tegu”(VELKD 84,3-8).
Õigeksmõistmine kui pattude andeksandmine ja õigekstegemine(par. 22-24)
(USA, 98-101; LV: E 47jj.; VELKD 84jj.; vt. ka tsitaate 4.4 juurde).
– “Õigeksmõistmise läbi me oleme nii kuulutatud kui tehtud õigeks. Õigeksmõistmine pole seetõttu vaid juriidiline fiktsioon. Jumal teeb õigeks mõistes teoks selle, mida Ta on tõotanud. Ta annab andeks patu ja teeb meid tõesti õigeteks”(USA 156,5).
– “Protestantlik teoloogia ei vaata mööda sellest, mida katoliku õpetus rõhutab – Jumala armastuse loovast ning uuendavast iseloomust. Ta ei väida ka…et Jumal on jõuetu patu suhtes, nii et Ta annab selle õigeksmõistmises “lihtsalt” andeks, kuigi see pole kaotanud oma Jumalast eraldavat väge”(LV: E 49).
– “Luterlik õpetus pole kunagi mõistnud Kristuse õiguse osaksarvamist nii, et sel poleks mõju usklike elule, kuna Kristuse sõna viib täide selle, mida tõotab. Selle kohaselt mõistab luterlik õpetus armu Jumala soosinguna, millel on siiski ka efektiivne jõud…”sest kus on pattude andeksandmine, seal on ka elu ja õndsus”(VELKD 86,15-23).
– “Katoliku õpetus ei vaata mööda sellest, mida protestantlik teoloogia rõhutab – armu personaalsest iseloomust ja selle seotusest Sõnaga. Ta ei väida ka…et arm oleks objektiivne omand, mille üle inimene käsutada saab(ka kui see on kingina saadud omand)”(LV: E 49).
Õigeksmõistmine armust ja usu läbi(par. 25-27)
(USA 105jj; LV: E 49-53; VELKD 87-90).
– “Kui ühest keelest teise tõlkida, siis protestantlik kõne õigeksmõistmisest usu läbi vastab katoliiklikule kõnele õigeksmõistmisest armu läbi. Ja teisalt, protestantlik õpetus mõistab ühe sõna all – usk – seda, mida katoliiklik õpetus(järgides 1. Kr. 13,13) ühendab triaadi – usk, lootus ja armastus(LV: E 52).
– “Me rõhutame, et usk tähendab esimese käsu mõttes alati armastust Jumala vastu ning Temale lootmist, ja see väljendub armastuses kaasinimeste vastu”(VELKD 89,8-11).
– “Katoliiklased…õpetavad, nagu luterlasedki, et õigeksmõistmist ei teeni ära miski usu vabale annile eelnev ja et kõik Jumala päästvad annid tulevad üksnes Kristuse kaudu”(USA 105).
– “Reformaatorid…mõistavad usku kui andeksandmist ja kui osadust Kristusega, mis on põhjustatud tõotuse sõna enda poolt. See on alus uuele olemisele, milles liha on surnud patule ja uuel inimesel Kristuses on elu(sola fide per Christum). Aga isegi kui see usk teeb inimese vältimatult uueks, rajab kristlane oma usalduse mitte oma uuele elule, vaid ainult Jumala armulisele tõotusele. Tema vastuvõtmine Kristuses on piisav, kui usku mõista usaldusena tõotuse suhtes(fides promissionis)”(LV: E 50).
Vt. Trento sess. 6, cap. 7: “Seetõttu võtab inimene õigeksmõistmise protsessis koos pattude andeksandmisega vastu – Jeesuse Kristuse kaudu, kellesse ta poogitud on – ka samaaegselt temasse valatud annid: usu, lootuse ja armastuse”(DH: 1530).
– “Protestantliku seletuse järgi piisab õiguseks Jumala ees usust, mis tingimusteta haarab kinni Jumala tõotusest Sõnas ja sakramendis, nõnda et inimese uuenemine, ilma milleta pole usku, ei lisa iseenesest õigeksmõistule midagi”(LV: E 52).
– “Luterlastena me peame kinni eristusest õigeksmõistu ja pühitsuse, usu ja tegude vahel, mis ei tähenda aga nende eraldamist teineteisest”(VELKD 89,6-8).
– “Katoliku õpetus teab end olevat üks protestantliku rõhuasetusega, et inimese uuenemine ei lisa midagi tema õigeksmõistmisele, ega pole mingil juhul ka mingi lisa, millele inimene võiks toetuda Jumala ees. Siiski tahab katoliku õpetus rõhutada inimese uuendamist õigeksmõistva armu läbi, et ära tuntaks Jumala uutloovat väge – kuigi see uuenemine usus, lootuses ja armastuses pole midagi muud, kui vastus Jumala põhjatule armule”(LV: E 52j.).
– “Niipalju kui katoliku õpetus rõhutab armu personaalset iseloomu ja selle seotust Sõnaga…pole see uuenemine midagi muud, kui vastus, mis on mõjutatud Jumala sõna poolt ja et “inimese uuendamine ei lisa midagi tema õigeksmõistmisele ning pole midagi sellist, millele inimene saaks toetuda Jumala ees” – siis meie vastulause ei rakendu enam”(VELKD 89,12-21).
4.4. Õigeksmõistetud patustena(par. 28-30)
(USA, 102jj.; LV: E 44jj.; VELKD 81jj.).
– “Kuitahes püha ja õige inimene ka on, langeb ta aeg-ajalt igapäevase elu pattudesse. Veel enam, Vaimu tegevus ei vabasta usklikku eluaegsest võitlusest oma patuste suundumuste vastu. Himu ja teised pärispatu ning isikliku patu mõjud jäävad katoliku õpetuse järgi õigeksmõistetusse, kes seetõttu peab paluma Jumalalt igapäevaselt andeksandmist”(USA, 102).
– “Trento kirikukogu ja reformaatorite õpetus on üksmeelsed, et pärispatt ja ka järelejääv himu on vastuolus Jumalaga…kogu elu kestva võitluse objekt patu vastu…Ristimise järel ei eralda himu õigeksmõistetud inimeses teda enam Jumalast. Trento sõnavaraga öeldes – see pole enam patuks reaalses mõttes; luterlaste sõnavaraga – see on peccatum regnatum, valitsetud patt”(LV: E 46).
– “Küsimuseks on, kuidas rääkida patust õigeksmõistetus ilma pääste reaalsust piiramata. Kui luterlased väljendavad seda pinget mõistega “valitsetud patt”(peccatum regnatum), mis väljendab õpetust kristlasest, kes on õige ja patune samal ajal(simul iustus et peccator), siis roomakatoliiklased mõtlesid, et pääste reaalsust saab säilitada ainult eitades himu patust olemust. Selles küsimuses on jõutud märkimisväärse lähenemiseni, kui LV: E kutsub õigeksmõistetusse jäävat himu Jumalaga vastuolus olevaks ning kvalifitseerib seda nõnda patuna”(VELKD 82,29-39).
4.5. Seadus ja evangeelium(par. 31-33).
– Pauluse õpetuse järgi on siinkohal juttu juudi käsuseadusest päästevahendina. See on Kristuses täide viidud ja ületatud. Seisukohta siin ja selle järeldusi tuleb mõista sellest lähtuvalt.
– Viidates Trento kirikukogu 19. ja 20. kaanonile, ütleb VELKD(89,28-36) järgmist: ”Loomulikult puudutavad kümme käsku kristlaseid, nagu on kinnitatud usutunnistuskirjade paljudes kohtades. Kui Trento 20. kaanon rõhutab, et “inimene peab pidama Jumala käske”, ei rakendu hukkamõistmine siin meie vastu. Kui aga 20. kaanon kinnitab, et usul on päästev vägi vaid käskude pidamise tõttu, siis see rakendub meie vastu. Mis puudutab kaanoni viidet kiriku käskudele, siis pole meie vahel vastuolu, kui need käsud on vaid Jumala käskude väljenduseks. Muul juhul rakendub hukkamõistmine siin meie vastu”.
4.6. Päästekindlus(par. 34-36)
(LV: E 53-56; VELKD 90jj.).
– “Küsimus on selles – kuidas inimene saab ja võib elada Jumala ees hoolimata oma nõrkusest ja koos sellega?”(LV: E 53).
– “(Reformaatorite)alus ja lähtepunkt…on – Jumala tõotuse usaldatavus ja piisavus, Kristuse surm ja ülestõusmine; inimlik nõrkus ja oht, mis tuleneb sellest usule ja päästele”(LV: E 56).
– Ka Trento kirikukogu rõhutab, et “on vajalik uskuda, et patud pole andeks antud ega neid ei anta kunagi andeks muidu, kui Jumala halastuse vaba annina Kristuse pärast” ja et me ei pea kahtlema “Jumala armus, Kristuse teenes ning sakramentide väes ja mõjususes. Sest igaüks, kes vaatab enda peale, nähes oma nõtrust ning dispositsiooni puudumist, on ärev ja kartlik oma armuseisundi pärast”(DH 1533,1534).
– “Luther ja tema järgijad lähevad sammu edasi. Nad kinnitavad, et ebakindlust ei pea mitte lihtsalt sallima. Meil tuleb pöörata oma silmad sellelt ära ja tõsiselt, praktiliselt ning isiklikult võtta meeleparanduse sakramendis antud absolutsiooni objektiivset pädevust, mis tuleb väljastpoolt meid…Kuna Jeesus ütles:”Mis te maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud”(Mt. 16,19), siis uskuja…kuulutaks Kristuse valetajaks…kui ta ei usaldaks absolutsioonis öeldud Jumala andeksandmise mäesuurust kindlust…see usaldus võib olla subjektiivselt ebakindel – et andeksandmise kindlus pole väär julgeolek(securitas); siiski ei tohi sellest teha teistsugust probleemi. Usklik peab pöörama oma silmad eneselt ja vaatama vaid Kristuse andeksandmise sõnale”(LV: E 54j.).
– “Tänapäeva katoliiklased võivad väärtustada reformaatori pürgimusi rajada usku selle Kristuse tõotuse objektiivsele reaalsusele:”Mida te maa peal lahti päästate…” ning suunata usklikke absolutsiooni nähtava sõna juurde…Lutheri algne eesmärk – õpetada inimesi vaatama eemale oma kogemusest ning usaldama üksnes Kristust ja Tema andeksandmise sõna(ei saa hukka mõistetud)”(PCPCU 24).
– Päästekindluse küsimust puudutav vastastikune hukkamõistmine “võib veel vähem anda alust vastastikusteks vastuväideteks täna – eriti kui liikvele läheme piibellikult uuenenud usumõiste aluselt. Inimene võib küll kaotada või salata oma usku ja seotust Jumala ning Tema tõotuse sõnaga. Aga ta ei saa samal ajal uskuda ses mõttes ja pidada Jumalat ebaustavaks oma tõotussõnale. Sellepärast võib ka tänapäeval tõdeda Lutheri sõnadega – usk on päästekindlus”(LV: E 56).
– II Vatikani kirikukogu usu-käsitlusest vaata dogmaatilist konstitutsiooni Jumala ilmutusest(Dei Verbum), 5: “Usu kuulekust…tuleb osutada Jumalale, kes end ilmutab. Ses kuulekuses usaldab inimene end tervikuna vabalt Jumalale, “alistades oma mõistuse ja tahte Jumalale, kes end ilmutab”, ning nõustudes vabalt tõega, mida Ta ilmutab”.
– “Luterlik eristus usu kindluse(certitudo), mis vaatab üksnes Kristusele ja maise kindlustunde(securitas) vahel, mis toetub inimesele, pole küllalt selgena käsitlemist leidnud LV-s…Usk ei mõtiskle kunagi iseendast, vaid sõltub täielikult Jumalast, kelle arm kingitakse sõna ja sakramendi läbi, ning seda väljastpoolt meid(extra nos)”(VELKD 92,2-9).
4.7. Õigeksmõistetute headest tegudest(par. 37-39)
(LV: E 66jj, VELKD 90jj.).
– “Kirikukogu välistab võimaluse armu – see on õigeksmõistmist – ära teenida(kaanon 2: DS 1552) ja põhjendab igavese elu ärateenimise armu annile endale, Kristuse liikmeks olemise kaudu”(kaanon 32: DS 1582).
“Head teod on teeneks annina. Kuigi reformaatorid ründavad “jumalatut lootmist” oma tegudele, välistab kirikukogu siin just mõtted nõudmistest või iga väära kindlustunde”(cap. 16: DS 1548j.).
“Ilmselt…soovis kirikukogu rajada seose Augustinusega, kes juhatas sisse teene mõiste, et väljendada inimlikku vastutust, mis on hoolimata heade tegude anni-iseloomust”(LV: E 66).
– Kui me mõistame “põhjuse”(causa) mõistet kaanonis 24 personaalsemalt, nii nagu on tehtud dekreedis õigeksmõistmisest, peatükis 16, kus on rõhutatud mõtet osadusest Kristusega, siis võime kirjeldada katoliku õpetust teenetest nii, nagu tehakse 4.7 teise lõigu esimeses lauses – kasvamine armus, püsimajäämine Jumalalt vastuvõetud õiguses ja sügavam osadus Kristusega.
– “Paljud antiteesid saavad ületatud, kui segadusttekitavat sõna – teene – vaadatakse ja mõistetakse lihtsalt seoses piibelliku mõiste – tasu – tõelise tähendusega”(LV: E 67).
– “Luterlikud usutunnistuskirjad rõhutavad, et õigeksmõistetud inimene on vastutav selle eest, et ta ei kaota vastuvõetud armu, vaid elab selles…Nõnda võivad usutunnistuskirjad rääkida armu säilitamisest ja selles kasvamisest. Kui õigust mõistetakse kaanonis 24 nii, et see mõjutab inimestes, ei rakendu hukkamõistmine meie kohta. Kui aga õigus kaanonis 24 viitab kristlase vastuvõtmisele Jumala poolt, tabab hukkamõistmine meid. On ju see õigus alati täielik. Sellega võrreldes on kristlase teod vaid viljadeks ja märkideks”(VELKD 94,2-14).
– “Mis puutub kaanonisse 24, siis viitame Augsburgi usutunnistuse apoloogiale, kus igavest elu on kirjeldatud tasuna: “Me tunnistame, et igavene elu on tasu, sest see on midagi, mida meile tuleb anda – mitte meie teenete, vaid tõotuse pärast´”(VELKD 94,20-24).
