I Vana-Liivimaa kirik enne reformatsiooni
Avaramast misjonitegevusest ja paavsti volitustega kristlusetoojate määramisest ning saabumisest lähtudes võiks üheks kõige varaseimaks kristluse ajaloo alguspunktiks eestlastega seoses lugeda 12. sajandil Skandinaavia päritolu tsistertslasest munga Fulco pühitsemist 1165. a eestlaste piiskopiks. Või siis Stavangeri kloostrist talle teejuhiks ja tõlgiks määratud munk Nicolausega Eesti lääneranniku eestlaste juurde lähetamist u 1171. aastal. Ristimise sakramendi vastuvõtmisest lähtuvalt algaks eestlaste dokumenteeritud kirikulugu aastast 1210, kui Jurjevi vaimulikud ristisid eestlasi Otepääl idakiriku liikmeteks, või aastat 1215, siis kui Soomest pärit preester Petrus Kaikewalde ja ordupreester Otto ristisid Sakala ja suurema osa Ugandist läänekiriku liikmeteks. Esimesed kohalejäänud, Tallinnas resideerinud vaimulikud ja koguduse asutajad, on aga pärit alles 1219. aastast.
15. sajandi suured reformkirikukogud ja provintsiaalkirikukogud (Riia 1428) pöörasid erilist tähelepanu kristlaskonna moraalse, usulise ja haridusliku taseme parandamisele. Kogu rahvast tuli õpetada, et see usuks, nagu uskus Kirik. Hiljemalt 15. sajandist on teada, et ka eestlastelt hakati nõudma meieisa (Pater Noster) ja maarjapalve (Ave Maria), kümne käsu ja lühikese usutunnistuse oskamist.
Saare-Lääne piiskop Johannes Kyvel (ametis 1515-1527) muretses 1517. aastal oma piiskopkonna preestritele midagi katekismuselaadset (pole säilinud), mis sisaldas palvete ja usutunnistuse ühtlustatud tõlget. Sellest ajast pärinev nn Kullamaa palved tõendab, et katoliiklikul ajal pandi kirja eestikeelset suulist kõnekeelt.
16. sajandi alguses oli Vana-Liivimaa eestlaste asualal kolm piiskopkonda ja 89 kogudusekirikut. Kirikul oli oma koolitatud preesterkond, palju uusi vastvalminud või valmimisjärgus olevaid kivikirikuid, stabiilne majandus, igati normaalselt toimiv organisatsioon ja keskaja vagaduselule vastav vaimulik elulaad. Kogu selle kirikliku struktuuri, piiskopkonnad, kirikud ja uued funktsioonid saanud kloostrid, võtsid luterlased katoliiklastelt üle.
II Luterlik reformatsioon Vana-Liivimaal (1521-1561)
Aasta pärast Karl V võimuletulekut 1516 hakati Wittenbergis diskuteerima augustiini munga Martin Lutheri tõstatatud küsimuste üle paavsti primaadist ning indulgentside valepraksisest.
Valitsejatele, ülikoolidele ja linnamagistraatidele toetunud luterliku reformatsiooni ideed levisid Läänemere ümbruses kiiresti. Vana-Liivimaa reformatsiooni kandvaks institutsiooniks oli raad, keda toetasid gildid (Kanuti, Oleviste) ja Wittenbergis ning Rostockis õppinud jutlustajad-vaimulikud, nagu näiteks Tartus 1524. aastal Maarja kiriku juures tegutsenud ja Wittenbergis õppinud reformaator Hermann Marsow. Kõige rohkem avaldasid oma mõju 1520. aasta augustis ilmunud Lutheri traktaat ”Saksa rahva kristlikule aadlile” ja oktoobris ilmunud ”Kiriku Paabeli-vangipõlvest”. 1524. aastal jõudis Liivimaale Lutheri Psalmi 127 tõlge ja seletus, mis soodustas järgmistel aastatel vaimulike abiellumist, sest just see pidi hoidma eemal mitmesugustest pattudest ja olema õige jumalateenistuse vorm.
Reformatsiooni ideed jõudsid esmajärjekorras linnadesse: Riiga 1521. aastal, Tallinnasse 1523. aasta sügisel. Tallinnast levisid reformatsiooniideed järgmisel aastal Narva, Rakverre ja Paidesse. Tartusse jõudsid reformatsiooniideed 1524. aastal, Viljandisse 1525. aastal ja Uus-Pärnusse alles 1526. aastal, kuhu need võisid levida hoopis Rostocki ülikoolist, kus õppis palju liivimaalasi.
1526. aastaks olid eestlaste asualadele jäänud linnad juba suuremalt osalt protestantlikud.
Ordumeister Plettenberg oli sallinud evangeelset õpetust, pidades seda katoliikluse puhtaks sisuks, aga Hermann von Brüggeney (ordumeister 1535-1557) laskis ordus ära kaotada katoliiklikud tseremooniad ja tavad. 16. sajandi keskpaigaks oli kohalik aadlike enamik siiski luterluse valinud ja siis loeti luterlasteks ka kohalik maarahvas, kes pidid kuuluma oma isanda valitud kirikusse. Liivimaal tunnistati kõigi piiskopkondade esivaimulike poolt Volmari maapäeval 17. jaanuaril 1554. aastal põhimõtet, et kuni üldise kirikukoguni võis igaüks oma vabalt valitud usutunnistuse juurde jääda. Tartus ei kuulunud Toomkirik koos piiskopilossiga linna rae alla ja seetõttu jätkusid seal missad kuni Vene-Liivi sõjani e 1558. aastani. Saaremaa usuline kuuluvus otsustati 1560. aastal, kui taanlasest luterlane hertsog Magnus valiti Saare piiskopiks. Tallinnas püsis Toompea oma katoliikliku toomkapiitli ja Toomkirikuga Harju-Viru vasallide kaitse all kuni 1561. aastani. All-linnas püsis tsistertslaste nunnaklooster 1543. aasta kloostrireformini katoliiklikuna. Pirita kloostrisse jäid birgitiinid veel 1575. aastani.
Varane luterlik eestlastele suunatud kirjandus koosnes eranditult katekismuskirjandusest. 1525. aastal töötas üks Lübeckis asuv trükikoda raamatuga, mis sisaldas eesti-, liivi- ja lätikeelseid luterliku sisuga tekste, kuid see ei olnud Martin Lutheri Väike katekismus (ilmus alles 1529). See väljaanne konfiskeeriti ja hävitati Lübecki rae korraldusel. Tegelikult ei jõudnud ka 1535. aasta Simon Wanradti ja Johann Koelli ligi 120-leheküljeline katekismus (1500 eksemplari), mis trükiti Wittenbergis, laiemasse kasutusse, sest Tallinna raad keelas 1537. aastal ”mitmesuguste vigade” ettekäändel selle müügi. Säilinud fragmentidel on katked meieisapalvest: ”Synu tachmas sundküt kuth taywas nynda kaes maa peel.” Ka Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte u 1554. aastal Lübeckis trükitud tartu-eesti murdeline katekismus keelustati. Teada on, et selles oli üheksa laulu. Lutheri Väikese katekismuse saksakeelse paralleeltekstiga tartu-eestikeelne Rossihniuse tõlgitud ja tallinnamurdeline Stahli katekismus jõudis pastorite kätte alles 1632. aastal.
III Varauusaeg: Rootsi ja Poola aeg (1561-1710)
Tallinna katoliiklik piiskopkond likvideeriti 1561. aasta juunis. Erik XIV privileeg (2.8.1561) jättis alles piiskopkonna kaks naiskloostrit. 1621. aasta septembris vallutas Rootsi armee Gustav II Adolfi juhtimisel Riia, ja Liivimaal algas sellega luterlik aeg. Katoliiklaste tegevus eestlaste alal lõppes 1627. aastal pärast seda, kui Rootsi väed surusid Liivimaalt välja katoliikliku Poola võimu ning sulgesid Tartu jesuiitide gümnaasiumi-tõlkide seminari.
1632. aastal rajati Uppsala privileegidega ülikool ka Tartusse, mille eksisteerimise aja jooksul valmistati eestlaste ja lätlaste jaoks ette ligi 250 pastorit, kellelt nõuti eesti ja läti keele oskust. Samal aastal avaldas Heinrich Stahl “Käsi- ja koduraamatu”. Piiskop Joachim Jheringi ajal hakati 1641. aastast alates nõudma pastoritelt ka keeleeksamit, sest eestlased kaebasid luterliku jutluse arusaadamatuse, aga ka nende karmuse üle. Vaimulike keeleoskuse kontroll fikseeriti Karl XI korraldusega, mis tehti teatavaks kirjas Liivimaa superintendendile 1684. aasta 4. septembril. Vaimulikuametisse ei saanud võtta kedagi, kes ei saanud aru ”Liivimaa keelest” ega suutnud ”puhtalt ja selgelt” õpetada selles keeles luterlust.
Nii levis luterlus linna- ja maakoguduste eestlaste juurde 17. sajandi teisel poolel peamiselt katekismuskirjanduse (perioodil 1525-1703 ilmus 24 katekismust) ja jutluste vahendusel. Luterlik ortodoksia apelleeris inimese kristlikul kasvatamisel tema mõistuspärasusele. Eestimaa piiskop Joachim Jheringi ettepanekul hakati 1641. aastal tõlkima eestlastele ja lätlastele ka Uut Testamenti. Rootsi ajal jõudis 1686. aastal trükist ilmuda ainult 500-eksemplarine tartueestimurdeline Wastne Testament.
Taani kirikuseaduse (Ordinatio ecclesiastica, 1537) järgi võis pastor pidada ilmalikku abilist. Taani ajal pandi Saaremaa kihelkondades ametisse erilised kiriku ametimehed, eestpalujad, keda võib pidada köstrite eelkäijateks, ja kes pidid külast külla käima, õpetama katekismust ja palveid. Köstri ametisse panemine iga kiriku juures kuulus 1634. aastal Liivimaa Ülemkonsistooriumi poolt väljakuulutatud ja ellukutsutud usu- ja kirikuelu korralduse kavasse. 1650. aastal esitas Liivimaa superintendent Johann Stalenus kindralkubernerile ja maapäevale palve, et iga kirik pidi saama oma köstri, kes valdas talupoegade ja saksa keelt. Aadli vastuseisu ja ükskõiksuse tõttu ei edenenud aga asi nii nagu Rootsi valitsus soovis. 1675. aastal kehtestatud Preestriprivileegide seadus nõudis ka koolimajade ehitamist ja kooliõpetajate ametisseseadmist kirikute juures ning köstriinstitutsiooni loomist. Köster pidi oskama lugeda, kirjutada ja laulda. Eestimaa maapäev hakkas seda seadust rakendama laiemalt alles 1690. aastal.
Bengt G. Forseliuse Tartu lähistel asutatud koolis (1684-1686) valmistati ette eesti soost koolmeister-kösterkonda. Kaheaastase õppeaja sees õpiti Forseliuse koostatud aabitsa järgi lugemist, saksa keelt, laulmist, katekismust, piiblilugu ja rehkendamist. Eestlaste juures algas üleminek suuliselt kultuurilt kirjakultuurile. Katehhiseerimisega pandi alus hariduse (lugemisoskus) normatiivsusele.
III Uusaeg: Vene aeg (1710-1918)
Põhjasõjale ja sellele järgnenud katkule järgnevatel aastakümnetel andsid vaimulikkonnas tooni hallelikud pietistid. Nad olid huvitatud Uue Testamendi ja tervikpiibli tõlkimisest ja trükkimisest. Põhjaeestimurdeline Uus Testament ilmus 1715. aastal ja kogu täispiibel 1739. aastal. Piibel ja Uus Testament said eestlastele laiemalt kättesaadavaks siiski alles 19. sajandil, pärast seda, kui keiser Nikolai I lubas 1831. aasta 14. märtsil uuesti protestantide hulgas tegevust alustada Venemaa Piibliseltsil (asut 6.12.1812).
1730. aastal keelas Eestimaa Konsistoorium võtta armulauale ja laulatada lugemisoskuseta koguduseliikmeid. Noorte leeritamist hakati Eestimaal nõudma 1735. aastal. Leer kestis vähemalt neli nädalat. Lastel tuli osata Lutheri katekismuse viit peatükki peast. Tolleaegsele eestlasele kujunes leer vaimuliku ja ilmaliku hariduse maksimumiks.
18. sajandil ja 19. sajandi alguses sai vennastekoguduses oma inimväärikusest kinni hoidmisele jõu märkimisväärne osa eestlastest. Vennastekoguduse misjon algas 1732. aastal, ja sellega paralleelselt sai alguse ka diasporaatöö, mis oli strateegiliselt suunatud Venemaale. Esimesed kogudused asutati 1741. aastal Tallinnas ja Urvastes. Vennastekoguduse liikumises tõusid esile esimesed eesti soost kirjamehed (Michel Ignatius, Mango Hans). Mitmed hilisemad rahvusliku liikumise juhtfiguurid olid pärit vennastekoguduslikest perekondadest.
Ihunuhtluse ja müüdavuse alla kuulunud pärisorjadest eestlaste kannatus ja valu leidsid oma keele vennastekoguduse kannatusmüstikast. Selle mõjud kandusid üle Lydia Koidula isamaaluulesse, kellele oli suure sümboliväärtusega esivanemate verega pühitsetud kodumaa pind.
Perioodil 1875-1916 immatrikuleeriti Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonda 218 eesti noormeest, kellest 128 lõpetasid teoloogidena. Lõpetanutest said pastoriametisse 93 eestlast.
Rahvuslike pastorite küsimus tõstatus tõsisemalt 19. sajandi teisel poolel, kulmineerudes 1905. aastale järgnevatel aastatel, kui kirik politiseerus. Eestlaste emantsipatsioon luterlikus kirikus väljendus soovis saada endale oma rahvusest pastoriga kogudusi ja oma rahvakirikut.
1917. aasta 30. märtsil kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eestimaa omavalitsuse seaduse, millega loodi rahvuslikes piirides Eestimaa kubermangu administratiivne tervik, ja esitati ka kubermangu kohaliku omavalitsuse ajutine korraldus.
Ajutise Valitsuse otsus riigi ja kiriku lahutamisest ning Siseministeeriumi ja Venemaa luterliku kiriku Üldkonsistooriumi algatus reorganiseerida luterlik kirik Venemaal rahvuste järgi, andsid mõlemad olulise tõuke eestlastele, et 1917. aasta aprilli teises pooles aktiviseeruda ja eesti koguduste jaoks oma kirikukorralduse eelnõu väljatöötamisele asuda. 1917. aasta eesti koguduste saadikute kongress jõudis konsensuslikule otsusele reorganiseerida seisuslik luterlik territoriaalkirik tulevases täisautonoomses Eestis vabaks rahvakirikuks.
IV Eesti Vabariik (1918-1940)
Pärast Eesti Vabariigi manifesti taandus luterliku kiriku küsimus Eestis uue riigi siseküsimuseks. Valitsuse poolt anti esimene normatiivakt uuendatud kogudusliku struktuuriga luterliku kiriku loomiseks 18. veebruaril 1919., ühendades selleks kõigepealt Põhja-Liivimaa eesti kogudused Eestimaa Konsistooriumiga. Õigused mis seni kuulusid Vene Siseministeeriumi ja üldkonsistooriumi võimupädevusse, läksid üle Eesti Ajutise Valitsuse Siseministeeriumile ja kolmeliikmelisele komisjonile. Sellele määrusele tuginedes nimetaski Vabariigi Valitsus 1920. aasta 1. detsembril 14. oktoobril Esimesel Kirikupäeval eluaegseks piiskopiks valitud Jakob Kuke ametisse.
1919. aasta üldkiiriklikul kirikukongressil vastuvõetud kiriku uue põhikirjaga kiideti heaks uus sinodaalne kirikukorraldus. Kirikukongress vahetas välja kogu senise kiriku juhtkonna ja asendas selle rahvuslikku printsiipi rakendades üksnes eestlastega.
1921. aasta 5. juunil ordineeris Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom Tallinna Kaarli kirikus ametisse esimese eestlasest piiskopi Jakob Kuke. Kindral- e ülemsuperintendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused.
Eesti vasakpoolsete ja tsentristlike erakondade hulgas nähti luterlikku kirikut siiski kui ”härraskirikut”. Euroopalike eeskujude mõjutusil parteide suhtumises kirikusse oli nii antiklerikaalseid kui ka religioonivaenulikke jooni. Nende parteide domineerimine Eesti Asutavas Kogus muutis kirikut puudutava seadusandliku töö ka neile vastavaks. Näiteks 1918. aasta Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus ei jätnud vaimulikele mitte mingisugust kooli usuõpetuse revideerimise kohustust ega usuõpetuse õppekavade korraldamise õigust. 1919. aasta maareform, mis oli suunatud algselt baltisakslaste vastu, puudutas valusasti ka kirikut.
Eesti Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920 vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 11 sätestatud põhimõte, et ”Riigiusku Eestis ei ole”, oli sihitud endise, vene ajal maksnud korra vastu, kus kirikul oma riigiga seotuse tõttu puudus enesekorraldamise ja omavalitsemise õigus. Põhiseadus oli siiski usku tunnistav, salliv ja usuelu arengule kaasaaitav.
1925. aasta kirikuseaduse järgi polnud luterlik kirik enam avalik-õiguslik institutsioon, vaid episkopaalse kirikukorraldusega koguduste ühendus. Iseseisvuse algaastatel võeti kiriku suhtes vastu rida vasakpoolseid otsuseid, nagu kirikumaade sundvõõrandamine, usuõpetuse algkoolist väljaheitmine ja 1923. aastal selle ainult vabatahtliku õppeainena tagasitoomine, kiriku jätmine ühiskonna äärealale ja 1926. aastal kehtima hakanud usuühingute ja nende liitude seadus. 1930ndate alguses leiti need aga vastuolus olevat rahvusühtsuse ja kirikuühtsuse ideega.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli riigis 874 026 luterlast, kellest u 29% toetas kirikut oma liikmemaksudega. Samal aastal vastu võetud uuele Kirikute ja usuühingute ning nende liitude seadusele vastavad kiriku põhimäärused hakkasid kehtima 1935. aastal ja neis sätestati muu hulgas, et kiriku esitatud piiskopikandidaadi pidi edaspidi heaks kiitma ka Vabariigi President. Uue seadusega anti riigivõimule senisest suurem võimalus sekkuda kiriku siseellu. Praktikas viis see endiste vapsivaimulike ametist suspendeerimiseni ja 1939. aastal rakendas riik seadusest tulenevat õigust ja tagandas ametist piiskop Rahamäe.
Eesti luterlikus kirikus oli kaks teineteisest kaugel olevat teoloogilist voolu: pietistlik-konfessionaalset teoloogiat esindavad konservatiivid ja kultuurprotestantlikku liberaalset teoloogiat esindavad uusprotestandid. Nende vahele jäi liikmeskonnalt suurim kiriku konfessionaalne ”keskerakond”, mis toetas kiriku juhtkonda.
1930. aastatel hakati piiskop Hugo B. Rahamäe initsiatiivil otsima kontakti anglikaani kirikuga. Eesti, Läti ja Inglismaa Kirikute vahel sõlmitud Ühisdokumendini jõuti 1938. aasta 24. juunil Tallinnas.
1930ndate teisel poolel oli hakatud märgatavalt suuremat tähelepanu pöörama luterluse eestipärastamisele. Protsessid ulatusid välisest liturgiast teoloogia sisu ja seda väljendava keeleküsimusteni. Kirikumuusika seltsis kaaluti Johannes Hiobi juhtimisel eesti heliloojate osa kasvatamist kirikulaulude loomisel, ja vaimulike rahvaviiside võimalikule kohale luterlikus jumalateenistuses. Uue ülesandena püstitasid teoloog ja usundiloolane Uku Masing, ja vaimulik ning Saksa religiooniloolisest koolkonnast mõjutusi saanud Boris Aareandi 1930ndate teisel poolel kristluse ja teoloogia eestipärastamise nõude.
Siseminister Kaarel Eenpalu aga esitas kirikutele uue kategoorilise imperatiivi, mille järgi usk pidi kohanduma üheks rahva eneseteostuse abinõuks. Kirik oma usuliste püüetega pidi seisma oma natsiooni eesmärkide teenistuses. See uuslaadne religioosne natsionalism ei piirdunud ainult rahvuse ülistamisega, vaid pürgis aktiivselt seda ka üles ehitama.
1934. aasta 26. veebruaril kuulutati uue pühade ja puhkepäevade seadusega välja uus riigipüha – usupuhastuspüha. Ettepanek selleks oli tulnud Rahvuslikult Keskerakonnalt (Jaan Tõnisson).
II maailmasõja eelõhtul oli kirikul 170 kogudust, 153 kirikuhoonet ja 44 abikirikut, 206 köstrit-organisti, 160 eesti ja 53 saksa rahvusest vaimulikku. Seoses baltisakslaste lahkumisega 1939. aastal likvideeriti 14 saksa kogudust ning EELK teenistusest lahkus 30 eesti kogudust teeninud ja 26 saksa kogudust teeninud saksa rahvusest vaimulikku.
V Okupatsioonide ajal (1940-1991)
Esimene nõukogude okupatsioon
1940. aasta juunipöörde järel jõustus Eestis Nõukogude Liidu 1929. aasta ususeadusandlus, millega jäid kõik vaimulikud ilma oma igakuistest sissetulekutest ja muutusid sõltuvaiks koguduseliikmete vabatahtlikest annetustest. Hariduse rahvakomissariaadi korraldusel lõpetati koolides usuõpetus. Kõik usulised ettekanded, laulud ja jõulupuud koolides keelati. Konsistooriumi assessori ja ”Eesti Kirik” peatoimetaja Anton Eilarti protest usuõpetuse koolides likvideerimise vastu tõi kaasa ”Eesti Kiriku” sulgemise 27. augustil. Tartu ülikooli usuteaduskonnas võis eksameid vastu võtta augustikuu jooksul, ja nii jõudis lõpetamiseni üks magister ja seitse kandidaati.
1941. aasta juuniküüditamise, mõrvade ja mobilisatsiooniga Nõukogude armeesse kaotas EELK nii juhtivaid ilmikuid, koguduste nõukogude liikmeid, köster-organiste kui ka 24 tegevvaimulikku. Siit alates hakkas kirikut krooniliselt vaevama vaimulike kaadri probleem.
Saksa okupatsioon
Saksa okupatsioonivõimud kontrollisid kiriku tegevust, kuid ei sekkunud sellesse nii jõhkralt kui seda olid teinud nõukogude võimu esindajad. Saksa võimude loal ja abil sai EELK 1942. aastast alates teha kristlik-luterlikku misjonit Venemaa eestlaste hulgas. Kaugeimaks tööpunktiks oli Novgorod.
Võimude soosingul taastati koolides usuõpetus, kuid 1942. aasta jaanuaris taasavatud Tartu ülikoolis usuteaduskonna ametlikuks avamiseks luba ei antud. Pärast läbirääkimisi lubati Tartus avada 1943. aasta veebruaris evangeelne-luterlik Usuteaduse Instituut, mis töötas kirikuvalitsuse alluvuses ja oli mõeldud lõpetamata jäänud teoloogilise hariduse omandamiseks.
Suurem osa luterlastest otsustas maksta sõjaaja raskustele vaatamata oma iga-aastast liikmemaksu, nii et osades kogudustes tekkis juba 1942. aastal tulude ülejääk, mida üldkirik soovis suunata sotsiaaltöösse. EELK oli võtnud 1941. aasta sügisel osa Eesti Rahva Ühisabi kui eestlaste rahvusliku ühistunde väljenduse asutamisest. Mitmed kogudused tegid vabahoolduslikku sotsiaaltööd.
Pärast EELK Konsistooriumi ajutist oma tegevuse katkestamist 19. septembril 1944 jagunes kirik kodu- ja pagulas- ehk Välis-Eesti kirikuks. Septembris põgenes piiskop Johan Kõpule lisaks veel 27 eesti ja kaks eestirootslasest luteri vaimulikku Rootsi. Saksamaale põgenes piiskoplik vikaar Johannes Oskar Lauri ja veel 42 luteri vaimulikku. Baltisakslaste ja eestirootslaste ümberasumine aastatel 1939–1944 tähendas kirikule ligikaudu 27 000 luterlase, 17 koguduse ja 65 tegevvaimuliku kaotust. Kokku oli kirik kaotanud selle perioodi sees u 160 vaimulikku ning 24 kirikuhoonet.
Teine nõukogude okupatsioon
Nõukogude okupatsiooni taaskehtestudes kehtestati siin ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 5.7.1945 „Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend”. Selle järgi tuli kõik kirikud, kogudused ja vaimulikud arvele võtta. Paljud kogudused ja nende abikirikud ei saanud enam ametlikku tegutsemisluba. Vaimulikelt ja jutlustajatelt nõuti isiklike ankeetlehtede esitamist. Koguduste registreerimine sõltus nüüd nende valmisolekust töötada riigi poolt etteantud stsenaariumi järgi. Tänu köstritele õnnestus registreerida iseseisvatena 7 abikogudust.
1947. aasta lõpul otsustas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu „töötajate soovile” vastu tulla ja kaotada ametlikult jõulud.
1948. aastaks kõrvaldas tsensuur Eesti raamatukogudest 2656 enne Teist maailmasõda ilmunud teost, sealhulgas kõik usulised ja teoloogilised teosed. Osa Eestis enne Teist maailmasõda ilmunud usulisest ja teoloogilisest kirjandusest õnnestus EELK Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni raamatukogus 1950. aastatel arvele võtta.
1948. aastast võisid leeriõpetusest osa võtta ainult need, kes olid saanud 18-aastaseks. 1949. aastal keelustati ametlikult laste usuõpetus ja noorte leeriõpe. Praktikas tähendas see, et 18-aastastel ja vanematel tuli soovi korral leeriõpetust paluda koguduse õpetajalt eraviisiliselt. 1944–1949 arreteeriti võimuorganite poolt 22 vaimulikku, keda süüdistati metsavendade abistamises ja kuulumises nõukogudevastastesse organisatsioonidesse.
2. juunil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu Eesti NSV Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhikirja täienduste kava, milles oli riigivõimu soovil ja ilmselgelt poliitilistel põhjustel ette nähtud ka peapiiskopiameti sisseseadmine kirikus. 23. novembril 1949 võttis kirikukogu vastu ”Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhikirja” ja rea seadusi, mille alusel kirik toimis kuni 1991. aastani.
Muude survemeetodite kõrval hakati pärast 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII märtsipleenumit üha rohkem kasutama ka administratiivseid survevahendeid ja riiklikust ateismist sai kodanliku natsionalismiga võitlemise küsimus. Usklike ja kogudustesse kuuluvate inimeste järel hakkasid nuhkima e usuühingute tegevust jälgima külanõukogude esimehed, rahandusosakondade töötajad, koolidirektorid, kolhooside agitaatorid ja tuletõrjeinspektorid. Rajoonide täitevkomiteede juurde loodi spetsiaalsed usukultusalaste seaduste täitmise järelevalve kaastöökomisjonid, mille liikmed pidid eriti tähelepanelikult jälgima kooliõpilaste ja laste osavõttu kiriklikest üritustest ning kuulama palvemajades ja kirikutes jutlusi, et hinnata nende sisu lojaalsust nõukogude võimuideoloogiale.
Kiriku eesti rahvakiriku identiteet hakkas 1960ndate keskpaiku tasapisi murenema. Kirikul ei lubatud teostada oma rahvakiriklikku demokraatiaprintsiipi. Viimane EELK Kirikukogu toimus peapiiskop Jaan Kiivit seeniori sundemeriteerumise järel 1967. aasta 12. oktoobril. Järgmine erakorraline Kirikukogu toimus alles 1978. aasta mais seoses peapiiskop Alfred Toominga ootamatu surmaga, kuigi kiriku põhikirja järgi oleks Kirikukogu pidanud kogunema iga kolme aasta järel.
Kirikliku tegevuse madalseis saavutati 1970ndate aastate keskel. Leeritatuid oli kõige vähem 1978. aastal (481) ja ristituid 1977. aastal (617). Aasta-aastalt vähenes annetajaliikmete hulk, mis saavutas 1986. aastal oma miinimumi 48 590 inimest.
Kiriku staatus oli eriline, eriline juba kasvõi ainuüksi sellepärast, et sel lubati 1946. aasta 24. septembril vastu võtta Usuteaduse Instituudi seadluse. Rahvuslikult mõtlevad režiimivastased Harri Haamer, Vello Salum ja Harri Mõtsnik julgesid avameelselt rääkida ja kirjutada inimõiguste rikkumistest, eesti rahva rahvuslike kultuurisümbolite ja rahvusliku identiteedi hävitamisest. Kuid selleks, et üldse ellu jääda ja piiratuid tegevusvõimalusi omada, pidi kirik ka tegema koostööd, osalema rahutöös, tunnistama sotsialismi paremust kapitalismi ees ja Eesti kuulumist de facto NSV Liitu, ning kritiseerima pagulaskiriku juhtkonna poolt Eesti Vabariigi okupeerimisele tähelepanu juhtimiseks ette võetud aktsioone.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, mille väljaandmise luba oli peapiiskop Edgar Hark hakanud taotlema 1978. aasta sügisel, sai ilmumisloa 1981. aasta aprillis. Esimene number ilmus vastu peapiiskopi soove ja lootusi alles 1982. aastal. Ajakirja ”EELK” kõrval jätkas teoloog Elmar Salumaa Usuteaduse Instituudi tarbeks ka 1967. aasta novembrist levitatava masinkirjalise Teoloogilise Kogumiku avaldamist. Andres Põder koostas 1976. ja 1977. aastatel kaks uusskolastilise uustomistliku sisuga ajakirja Thomistica numbrit. Kolmanda omakirjastusliku almanahhina 1980. aasta septembrist ilmunud põrandaalune väljaanne ”ECE” (Ecclesia Estoniae, 1981. aasta veebruarist muutus ECCE-ks). Organid nõudsid ”ECCE” ilmumise lõpetamist. Mitteametlikult hakkas 1987. aastast ilmuma ajakiri Karikas, mida andis välja katoliikliku vagadusvoolu esindaja Kalle Lindi. Need alternatiivsed väljaanded ei levinud vaimulikkonna hulgas siiski kuigi laialt.
1987. aasta 7. veebruaril asutatud muinsuskaitseklubi Portaal sai kirikut ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi ühendavaks lüliks, ja paljud vaimulikud osalesid Vabadussõja ausammaste ning mälestustahvlite pühitsemisel. 1988. aasta mais Edasi veergudel luteri vaimuliku Einar Soone, apostelliku õigeusu preestri Ardalion Keskküla ja rooma-katoliku kiriku preester Rein Õunapuu tehtud üleskutses kutsuti liituma interkonfessionaalselt kristlaste ja nendega, kes pidasid vajalikuks kristlike põhimõtete levitamist ja nende alusel tegutsemist, Eesti Kristliku Liiduga.
Pilistveres 20. augustil 1988 kirikus toimunud poliitilise koosoleku lõpul loodi Eesti Rahva Sõltumatuse Partei (ERSP), millesse astus kaheksa luteri pastorit. Eesti Kristliku Liidu asutamiskoosolek peeti 17. detsembril 1988. Eesti Kristlik Liit andis usuasjade volinik Rein Ristlaanele tõuke asutada 1989. aasta 16. veebruaril kirikute keskvalitsuste baasil vastukaalu organisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu, mis ei oleks saanud kujuneda poliitiliseks jõuks. EELK poolt kirjutas 2. märtsil asutamisprotokollile alla peapiiskop Kuno Pajula.
EELK Konsistoorium oli esimene, kes andis 1990. aasta kevadel pärast Eesti Kongressi esimest istungit Eesti Komiteele 100 000 rubla algkapitaliks. Tõusev rahvuslus leidis tuge kirikult ja vaimulikkonnalt.
1980ndate lõpul rõhutati uuesti rahvakiriku rahvuslikku joont, et aidata kirikul sanktsioneerida ühiskonna rahvuspoliitilisi eesmärke.
1990. aastal ristiti rekordiliselt 18 361, konfirmeeriti rekordiliselt 11 536 inimest, laulatusi oli 1734.
Raske on üle hinnata Soome kiriku rolli külma sõja aegsetes kiriklikes suhetes. 1950ndate teisel poolel sai alguse usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest. 1976. aastal sai alguse Soome ja Eesti luterlike kirikute lauluraamatukomisjonide koostöö ja 1981. aastal regulaarne piiblitõlkekomisjonide koostöö. 1989. aastal andis Soome Kiriku Välisabi EELK-le eestikeelse leeriõpikute sarja.
VI Taasiseseisvunud Eesti (1991-2015)
Eesti taasiseseisvumisega sai võimalikuks koostöö Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kirikute vahel. 28.-30. aprillil 1993 moodustati Stockholmis Kirikute Ühendamise Nõukogu ja võeti vastu kirikute ühendamise alusdokument. Kõnelused nähtava ühtsuse saavutamiseks päädisid 2010. aasta 13. novembril Tallinna Toomkirikus kahe kiriku ühinemislepingu allkirjastamisega. Mõned kogudused (nt Toronto Vana-Andrese) siiski ei ühinenud.
Kiriku oikumeeniline dimensioon sai uusi mõõtmeid siis, kui 1996. aasta 8. septembril allkirjastati Tallinna Toomkirikus Porvoo ühisavaldus, millega oli Põhja-Euroopas sündinud umbes 50 miljoni liikmega oikumeeniline kirikuosadus. 2007. aastal alustati õpetuskõnelusi teoloogilistel ja praktilistel teemadel Eesti Apostlik Õigeusu Kirikuga.
EELK annetajaliikmete arv saavutas 1992. aastal rekordilise 76 132 liiget. Pärast 1992. aastat kasvab jumalateenistuste hulk aastas, aga teistes näitajates järgneb taandumine.
1990ndate alguses, kui kõik nõukogude süsteemi aegsest allakäigust johtuvad sotsiaalsed probleemid päevavalgele tõusid, tekkisid kirikule ka uued sotsiaalsed väljakutsed. Uute probleemidena tõusid esile turumajandusele üleminekuga massiline tööpuudus ja vaesus. Aastal 1993 asutatud kiriku Diakooniakeskus pidi aitama kogudustel alustada diakooniatööd. Perioodil 1993-1996 loodi koguduste juurde 15 diakooniapunkti, mis olid orienteeritud vanurite hoolekandele ja lasterikastele perekondadele. Diakooniakeskuse tegevus lõppes 1997. aastal ressursside puudumise tagajärjel.
Eesti taasiseisvumise perioodil on EELK-s toimunud kahesuunalist teoloogilis-spirituaalset ja ühiskondlikkust ja õiglaslikkust toonitavat liikumist. Viimasesse kuulub ka diakoonne ja sotsiaalne vaateviis. Palju laiem on aga spiritualiteeti ja ühtset traditsiooni toonitava spirituaalsuse skaala. 1970ndatel sündinud katoliikliku vagaduslaadi püsimist EELK-s hoidsid 1990ndatel elus uue põlvkonna vaimulike Leedu kontaktid, kuid uue spirituaalsusena aitas kaasa ka katoliiklik-oikumeenilise iseloomuga Taizé-vennaskonnalt saadud mõjutused, mis sünnitasid siin meditatiiv-palvelise ja omanäolise palverännaku liikumise.
Ühiskondlikkust ja õiglaslikkust toonitava liikumisena võib nimetada EELK alustatud ”Kristlikud väärtused Eesti poliitikas” –konverentside sarja.
1995. aastal allkirjastati Vabariigi Valitsuse ja EELK ühisavaldus. Detsembris 1998. aastal kiitis EELK konsistooriumi täiskogu heaks dokumendi “Kiriku Missioon Ühiskonnas”, mille baasil loodi 2004. aastal dokument “Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostööst”.
Kultuurialasest koostööst avarama koostöö saavutamiseks algatas peapiiskop Andres Põder poliitikute paremaks kaasamiseks ümarlaudade korraldamise. Esimene sissejuhatava iseloomuga ümarlaud toimus 24.05.2005.
Andres Põderi juhtimisel töötanud töörühma koostatud dokument ”Kiriku sotsiaalne sõnum. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused” pretendeeris laiemale koostööle. Dokumendis, mis kiideti heaks konsistooriumi istungil 2005. aasta 4. oktoobril, deklareeris kirik ennast rahvalt saadud vastutuse ja ülesande tõttu ”rahva vaimseks orientiiriks” ja ”ühiskonna arstiks”, määratledes Eesti ühiskonna kõrgeimaks kutsumuseks ja eksisteerimise aluseks ”Jumala austamise ja lunastuse püüdlusel põhineva tuleviku kujundamise”.
Konverentside sari kui ühiskondlikkust ja õiglaslikkust rõhutav liikumine, on toiminud usus, et kristlik-kirikliku väärtuspõhisusega võib mõjutada Eestis elavate inimeste eluolu tervistavalt.
