| |
-
Nüüd siis kuulub meie süda
mehele, kes Kolgatal
kibedamat surmahäda
nägi nagu vaikne tall.
Ristil Tema nõrkes valus,
kandes patukaristust.
Ristilt aga koitis valgus
uuesti täis halastust.
-
Pühas vaikuses nüüd läeme,
seisatame Kolgatal.
Hardumuses kummardame
sündind imet otsata:
orjaks alandas end vaba,
sangar saanud sulaseks,
nende eest, kes pattu teevad,
õige surmasuhu läks.
-
Vaenlased on vaiki jäänud:
võitja päralt Kolgata.
Kogudus, kes armu saanud,
ütleb Kristusele: “Jah!”
Jah! Sa kandsid meie häda.
Jah! Sa oled ikka truu.
Jah! Sull’ kuulub meie süda.
Jah! Su armust kõik kord uus.”
Viis: “Süda seltsiks südamele”, Böömimaa vennad,
Herrnhut, 1737.
Paralleelviis: "Armas Jeesus, armastaja".
Sõnad: Friedrich von Bodelschwingh (junior), 1877-1946.
Tõlge: Toomas Jeremias Põld, 1920-
|