| |
-
Mu Jeesus, kes Sa õhtul hilja,
Su viimsel ahastuse ööl
meil’ oma kannatuse vilja
siin söömaajaks seadsid veel:
Sind kiidab terve usklik sugu
ja mäletab Su surmalugu.
-
Kui iial sööme seda rooga,
saab uueks meil Su mälestus
ja uusi eluvete vooge
toob hingesse Su armastus.
Su veri, surm ja ristivalu
toob meie südamele elu.
-
Sa enesega ühte köidad
meid armulaual uuesti,
meid oma armuhõlma peidad,
et Sinu heldust tunneme:
siis vaimus Sinu ligi saame
ja Sinuga end ühendame.
-
See leib meil’ õiget toitu annab,
see veri vaimu kinnitab,
uut rammu südamesse kannab
ja meie hinge kosutab:
uut jõudu lased sellest leida,
et võime võidelda ja võita.
-
Oh kallis Tall, kui suured annid
ses söömaajas seadsid Sa:
nii ennast meile toiduks andsid,
nüüd meie vaim võib kosuda!
Neist andidest kui osa saame,
siin taevarõõmu tunda võime.
-
Sind austagu kõik lauluhääled,
Su truudust, heldust, armastust!
Sa väärt, et taevaliste keeled
koos toovad Sulle ülistust.
Kui me Su juurde taeva saame,
Su kiitust kõik siis kuulutame.
Viis: “Ich danke dir, mein Gott, vom Herzen”
Tundmatu helilooja XIX sajandist.
Viide: paralleelviisiks võib kasutada
“Ma kummardan Sind, Armuvägi”.
Sõnad: Johann Jakob Rambach, 1693-1735.
Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916.
|