| |
-
Üks süütu Tall on lepitand
kõik kurjuse ja patud
ja ristil surres hüvitand
me võlad arvamatud,
Näe, seal Ta astub koorma all,
see vermetes ja haige Tall,
kes ohvriks andis enda.
Kui teotus, piin Tal osaks said,
ei kaevanud, Ta ütles vaid:
“Ma tahan seda kanda.“
-
See Tall on minu sõber hea,
mu Päästja, Lunastaja.
On Taevaisa käsul Ta
mu hinge kirgastaja.
Ta armastuse imeväel,
Ta leebel, halastaval käel
meid jälle puhtaks tegi.
Oh imearm, oh armuvõim,
Sa suutsid, mida inimhõim
ei võinud aimatagi.
-
Su armust, Õnnistegija,
mul luba laule luua
ja iseenda täiesti
Sul rõõmuohvriks tuua;
ja ärgu mingu meelest meil,
kuis käisid raskeil vaevateil,
et ristil hinge heita.
Nii ööl kui päeval tahan ma
Sind, Jeesus Kristus, tänada
ja Sinu tahtmist täita.
-
Mis suudab surm veel teha mul?
Su veri on mu elu
ja kannatustes, muredes
ta vaigistab mu valu.
Kord saab sest mulle purpurrüü,
kui ükskord, andeks saanud süü.
Su riiki viib mu rada,
et Sinu Isa trooni ees
Su lunastatu, õndsuses
Su kõrval põlvitada.
Viis: “Ein Lämmlein geht” (Üks Tallekene lepitas)
[An Wasserflüssen Babylon]
Wolfgang Dachstein, arvatavasti 1487-1553.
Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1675.
Tõlge: Heli Susi, 1929-
|