| |
-
Ühte asja ihkan üle kõige,
ühte rooga alati.
Kui mul see, siis nutuorus julgelt
kõnnin õndsa otsani.
Tahan ikka olla Tema ligi,
kelle palgelt jooksis verehigi,
kes ei väsind võitlemast,
juues Isa karikast.
-
Igavesti tahan hoida silmas
Teda, kes kui vaikne Tall
minu eest on kannatand siin ilmas
süütult ristikoorma all.
Kuis Ta seal mu pärast janu tundnud,
minu eest on ennast ohvriks andnud
ning mu surma surmanud,
kui Ta ütles: “Täidetud!”
-
Surmani mul, Jeesus, olgu meeles
minu süü ja Sinu arm!
Kui ma olin läinud eksiteele
ja mu hinge täitis hirm,
siis Sa hoolsalt otsisid mu üles
ja mind kandsid koju oma süles
ning mu omaks ostsid Sa
kalli verehinnaga.
-
Mina Sinu, Sina minu oma –
ütle seepeal “aamen” Sa;
selleks mulle oma armas nimi
südamesse kirjuta!
Sinuga kõik teen ja maha jätan,
Sinus elan, Sinus ilmast tõttan.
Ustavaks jään alati
Sulle surmatunnini.
Viis: “Herr und Aelster deiner Kreuzgemeinde”,
Barby. Art. 1735.
Sõnad: Albert Knapp, 1798-1864.
Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916.
|