| |
-
Nüüd kiitus olgu Jumalal,
kes armu heitnud meie peal
ja oma Poja läkitand,
kes meile õnne valmistand.
-
See kallis Õnnistegija
meid tuleb patust aitama
ja oma palge paistega
meil tõtt ja armu annab Ta.
-
Oh ime, heldus, halastus,
oh armastuse sügavus,
Su arm on äramõõtmata:
kes saab Sind küllalt tänada!
-
Nii Jumal ennast alandab,
et Looja ise lapseks saab,
ei naise ihu põlga Ta,
et inimeseks sündida.
-
Kes Isa sõna suures väes,
saab meie lihaks nõtruses,
kes ots ja algus ühtlasi,
on surelik ja sulane.
-
Mis inimene ilma peal
võib Jumalale anda teal,
et Tema meid nii armastab
ja et Ta Poeg me vennaks saab?
-
Oh häda igaühele,
kes armu põlgab julgesti!
Kui Poja häält ei kuule sa,
siis hukka sa pead minema.
-
Oh patune, mispärast sa
Aukuningat ei kummarda,
kes tuleb sulle alandlik
ja on nii väga armulik?
-
Ta vastu rutta rõõmuga
ja oma südant valmista,
et Tema tuleks sinule,
sind rõõmustama heldesti!
-
Nüüd tuleb Tema armus veel,
ja helde, härras on Ta meel.
Kui viimsel päeval tuleb Ta,
siis võtab kurjad hukata.
-
Kes Jeesu juurest leitakse,
need lähevad siis taevasse,
on igavese rõõmu sees
seal taeva Isa palge ees.
-
Au olgu Isal Jumalal,
ja Pojal Õnnistegijal!
Ka Pühal Vaimul ühtlasi
nüüd kiitust, tänu anname.
Viis: “Ma tulen taevast ülevalt”
(Vom Himmel hoch, da komm ich her)
Martin Luther, 1483-1546.
Sõnad: Böömimaa vennad
|