| |
-
Mu Jeesus, kallis elu,
Sa püha paasatall,
Sa tundsid surmavalu
kord ristil Kolgatal
ja armastusega
seal ennast ohvriks andsid,
mu karistuse kandsid,
mind usus kinnita!
-
Sind risti külge poodi,
mu Õnnistegija,
ja patuohvriks toodi
Sind veatu tallena.
Sa lähed surmasse,
kes meile elu annad,
Sa armuga meid kannad –
suur tänu Sinule!
-
Ma võtan armulauda
nii suu kui usuga
ja tahan Sinu piina
ka meeles pidada.
Mu mõtted, sõnad, teod
Sind ikka ülistagu,
Su armust kuulutagu,
mis võidab patusüü.
-
Teekäija meel mul olgu
ja kingad jalas ka;
see meelde tuletagu,
et taevateed käin ma,
sest ruttan ülesse.
Su rist nüüd mulle kepiks
ja usk on taevatrepiks –
viib Isa sülesse.
-
Ka sel, kes risti kannab,
kel mure, kurvastus,
me Jeesus rõõmu annab,
et lõpeb ahastus.
Ka kõige nõdremat
Sa julgustama tõttad
ja kinnitama ruttad,
kui keegi rammuta.
-
Meid, armas Jeesus, sööda
Sa oma ihuga
ja taevatee peal jooda
Su püha verega.
Meid saada sinna Sa,
kus Sinu valgus särab
ja taevahulgalt kõlab
Sul kiitus lõpmata!
Viis: “Ma südamest ja meelest”
(Aus meines Herzens Grunde)
Tundmatu helilooja, Eisleben, 1598.
Sõnad: Johan Caspar Schade, 1666-1698.
|