|
-
Miks tulid targad hommikust
nii kauget, pikka teed?
Miks justkui Looja lähedust
neil tundsid südamed?
-
Nad sõime ette korraks vaid
end heitsid põlvili,
kõik oma annid anda said
ja juba läksidki.
-
Kas tasus küll see ainus tund
nii kauget, pikka teed?
Kas ainult sellest tunnist und
neil nägid südamed?
-
Ja siiski! Neile piisas sest,
et minna rahuga
ja vabaneda muredest
ning surra rõõmuga.
-
On hiljem palju miljoneid
ka Jeesust otsinud,
on uhkelt käidud pikki teid
kuid sõimest möödutud.
-
Jääb targaks küll vast üksnes see,
kes lepib piskuga,
viib oma annid sõimesse
ja leiab Jeesuse.
Viis: “Nüüd Jumalale austuseks II” (Lobt Gott, ihr Christen)
Nikolaus Hermann, arvatavasti 1500-1561.
Sõnad: Rihhard Iher, 1910-1980.
|