|
-
Seal, kus taevas isakodu,
eluase õndsatel;
ahastus ja mureudu
tundmatud ta radadel.
Oh et sinna minagi
muremaalt kord jõuaksin!
-
Ei seal võitlus, vaev ja häda
enam väsitada saa.
Katki murtud surmaoda
elu pühal kodumaal.
Oh et sinna minagi
muremaalt kord jõuaksin!
-
Kurdi kõrv seal jälle kuuleb,
kõneleb taas tumma keel,
nutja palgel pisar kuivab,
jalutu jalg astub teel.
Oh et sinna minagi
muremaalt kord jõuaksin.
-
Kaduv muutub kadumatuks,
kõik mis maine, maha jääb.
Ajalik saab igaveseks,
uue elu Jumal loob.
Oh et sinna minagi
muremaalt kord jõuaksin.
B. Viis: "Jumal, maa ning taeva Looja"
(Gott des Himmels und der Erden)
Heinrich Albert, 1604-1651.
Sõnad: Simo Oskari Korpela (1893), 1863-1936.
Tõlge: Eduard Salumäe, 1919-1985.
|