| |
-
Su sõime juures seisan ma,
oh Jeesus, minu elu!
Mis enne mulle andsid Sa,
nüüd tahan anda Sulle;
ma annan ihu, hinge, meelt
ja südant, palvet, lauluhäält.
Oh võta seda vastu!
-
Veel enne, kui ma sündisin,
siis sündisid sa mulle,
ja enne, kui Sind otsisin,
mind võtsid oma sülle.
Kui ma ei olnud loodud veel,
ju valmistas Su helde meel
mu osa taevariigis.
-
Mul oli pime surmaöö,
siis said Sa päevaks mulle;
ning valgeks muutsid minu tee,
tõid lootust, rõõmu jälle.
Suur elupäike oled Sa,
kes usu süütad põlema!
Kui kaunis on su paiste!
-
Ei enda pärast tulnud Sa,
mu Jeesus, siia ilma.
Mind, vaest, Sa tulid aitama
ja võitma minu surma.
Rist raske koormas, rõhus Sind,
et taeva rõõm kord ootaks mind.
Kuis suudaksin Sind kiita!
-
Sind vaatan suure rõõmuga,
ei tüdine Sind nähes;
muud midagi ei taha ma,
ei väsi seda tehes.
Oh oleks mere sarnane
mu süda, sügav, lai kui see,
et Sind võiks vastu võtta!
B. Viis: “Nüüd, ristirahvas, laula sa” (Es ist gewisslich an der Zeit)
Geistlich Wittenberg 1529.
Sõnad: Paul Gerhardt (1653), 1607-1676.
|