| |
-
Suur Jumal, meie varjupaik, -
me vaevas, valus, mures
Ta peale võime loota kõik
nii elades kui surres;
maa ja ka meri mässaku
ja kõrged mäedki kõikugu,
ei see meid kartma pane.
-
Maa kalju põhi puruneb,
kui Issand käsib seda,
maailma riik, see väriseb,
pea enam pole teda.
Kuid Jumal meie Päästija,
küll oma karja hoiab Ta,
et see jääb puutumata.
-
Ta püha linn, see igavest
jääb Tema hoiu alla,
Ta käsi vaenu paeladest
teeb teda väega valla.
Seal keskel ise asub Ta
ja oma rahvast armuga
Ta joodab elu vetest.
-
Siis tulge, rahvas, sedamaid
ja vaatke imetegu,
kuis karistab ta paganaid
ja uhket inimsugu!
Ta rahu maale rakendab
ja sõjahäda lõpetab
ning ammud, piigid murrab!
-
Ta ütleb: "Mind kui Jumalat
te üksi tunnistage,
kui oma ainust käskijat
te kõik nüüd kuulda võtke.
Mul kõige rahva rajades
au andke ilmas üksines -
nii lähedal kui kaugel."
-
Kui meie Jumal meiega
ja annab abi maale,
Ta najale võib toetuda
ja loota Tema peale;
sest lõppegu kõik kartus siin,
me Jumal meie kindel linn,
Tal au ja kiitus olgu!
Viis: "Kõik kallis hingeõnnistus"
(Es ist das Heil uns kommen her)
XV sajandist.
Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923.
|