| |
-
Päev veereb, varjud tõusvad,
nad kurvalt maad nüüd katvad
kui leinalooriga.
Kõik päevamöll on mööda
ja tüdinenud süda
nii väga ihkab puhata.
-
Siis, rahu, voola maha
nüüd taeva tiibadega,
et võiksin uinuda;
kõik mured hingest võta
ja vintsutatud süda
las Sinu varjus hingata.
-
Sa, kallis Isa süda,
nüüd oma hõlma võta
kõik minu omaksed,
Sa valva nende üle
ja mata oma sülle
kõik kurvastatud südamed!
-
Mu võlad andeks anna
ja ära viha kanna,
et päeval eksind ma!
Sa seisa voodi ääres
ja ole minu juures
ka unes oma vaimuga!
-
Ja kui see öö, mis jõuab,
mu hinge koju nõuab,
siis, Isa, palun ma:
mind oma rahukotta
Sa varjuvallast võta,
et taevas võiksin ärgata.
Viis: "Nüüd hingvad inimesed" (Nun ruhen alle Wälder)
Heinrich Isaac, 1450-1517.
Sõnad: Aksel Kallas, 1890-1922.
|