KIRIKU LAULU- JA PALVERAAMAT


« tagasi

ELU JUMALA MAAILMAS  |  Õhtu

412 Päev veereb, varjud tõusvad
PDF  |  TIF

  1. Päev veereb, varjud tõusvad,
    nad kurvalt maad nüüd katvad
    kui leinalooriga.
    Kõik päevamöll on mööda
    ja tüdinenud süda
    nii väga ihkab puhata.
     
  2. Siis, rahu, voola maha
    nüüd taeva tiibadega,
    et võiksin uinuda;
    kõik mured hingest võta
    ja vintsutatud süda
    las Sinu varjus hingata.
     
  3. Sa, kallis Isa süda,
    nüüd oma hõlma võta
    kõik minu omaksed,
    Sa valva nende üle
    ja mata oma sülle
    kõik kurvastatud südamed!
     
  4. Mu võlad andeks anna
    ja ära viha kanna,
    et päeval eksind ma!
    Sa seisa voodi ääres
    ja ole minu juures
    ka unes oma vaimuga!
     
  5. Ja kui see öö, mis jõuab,
    mu hinge koju nõuab,
    siis, Isa, palun ma:
    mind oma rahukotta
    Sa varjuvallast võta,
    et taevas võiksin ärgata.

Viis: "Nüüd hingvad inimesed" (Nun ruhen alle Wälder)
Heinrich Isaac, 1450-1517.
Sõnad: Aksel Kallas, 1890-1922.

« tagasi
|↑ üles|