| |
- Oh Issand, jää! Ju kustub viimne kiir
ja raskelt laskub pimeduse piir.
Kes teine küll mind trööstib, lohutab,
kes hädas aidata ja kaitsta saab?
- Nii kiirelt möödub minu elupäev,
kaob maine au ja kaob ka maine vaev.
Ei leidu maa peal hävimatut head, -
oh Issand, minu juurde ikka jää!
- Su ligidust ma otsin iga päev;
nii kergeks kangeim kiusatuski läeb.
Kes on Su sarnane, mu Juht ja Jõud;
kes julgustab, kui ründab öine õud?
- Ei karda Sinu kõrval kurja ma;
ei haigus, pisarad mind murda saa.
Mis teeb mul surm, kui alistatud ta?
Ma võidutsen, kui Sina minuga!
- Mu silme ette tõsta oma rist,
kui sõdin siinset viimset võitlemist.
Tean, igaviku hommik ootab mind;
seal ikka jäädavalt näen, Issand, Sind.
Viisil: "Eventide" (Abide with me)
William Henry Monk, 1823-1889.
Sõnad: Henry Francis Lyte, 1793-1847.
Tõlge: Toomas Paul, 1939-
|