| |
-
Ju päev on läinud looja,
Su ette, Rahutooja,
veel tulen tänades:
mind võta õnnistada,
et Vaimu väge saada
võin Sinu armu palge ees.
-
Su Isa-armu peale
siis loodan ja ta naale
jään seisma uuesti:
mis püüab ilm ja liha
ja kurja vaimu viha,
kõik seda saada kaugele.
-
Päev hüüab päeval seda,
et läbi mitme häda
meil taeva rännata.
Jah, taevas, Sinu ilu,
see lõpetab mu valu,
- siin pole meie kodumaa.
Viis: "Nüüd hingvad inimesed" (Nun ruhen alle Wälder)
Heinrich Isaac, 1450-1517.
Sõnad: Gerhard Tersteegen, 1697-1769.
Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.
|