| |
-
Üürike on maine elu,
kaduv, kõikuv inimarm;
möödaminev rõõm ja valu,
siin me viimne osa surm,
siin me viimne osa surm.
-
Need, kes enne päiksekullas
rõõmurada rännanud,
magavad nüüd külmas mullas,
kus kõik soovid kustunud,
kus kõik soovid kustunud.
-
Aga igaviku kaldalt
kodutuled paistavad.
Sinna kaduviku rannalt
rändajad kord jõuavad,
rändajad kord jõuavad.
-
Meid, oh Issand, eluõhtul
viimses valus kinnita;
võõrsilt meid, kui teekond lõpul,
kodumaale taluta,
kodumaale taluta.
Viis: eesti rahvaviis.
Sõnad: Aleksander Abel, 1905-1971.
Märkus: Kui laulmiseks kasutatakse viisi
"Võitle hästi, kui sind armsast",
siis jääb iga salmi viimane rida kordamata.
|