| |
-
Ma olen maa peal võõras
ja ainult rändaja,
mu eluase taevas,
seal on mu isamaa.
Siin rändan ristirada,
seal vaimu väsinut
arm võtab kosutada:
kõik vaev on lõppenud!
-
Nii võtsid kannatada
ju usuvanemad,
et meile märgiks saada,
kui hädad tõusevad.
Kui mitmed kiusatused
on nendest üle käind,
kui mitmed ahastused
on neile vaeva teind.
-
Mu päevad siin on kurjad,
mul palju ahastust,
oh Issand, kes mind varjad,
too mulle lunastust.
Oh võta lõpetada
mu raske rist nüüd Sa,
mu valud, vaevad saada,
mu Päästja, minema.
-
Mu õige isamaja,
näe, ta on üleval,
kus inglilaulu kaja
viib kiitust Issandal,
kes oma taevajõuga
kõik hoiab kindlas käes,
kes oma targa nõuga
kõik saadab armu väes.
-
Seal olla tahan ikka,
ei enam võõrana,
ja jääda nende sekka,
kes hiilgvad krooniga.
Ma hinge iluduses
toon au Su nimele,
seal pühas päranduses
ma hingan vaiksesti,
Viis: "Oh Jeesus, Sinu valu"
(O Haupt, voll Blut und Wunden /
Salve caput cruentatum)
Hans Leo Hassler, 1564-1612.
Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676.
Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.
|