| |
-
Kui elupäev kord hakkab veerema,
mind haarab hämarik,
oh et siis oma kuldse kumaga
mul tõuseks igavik!
Siis kaduvusest ruttan
ma Jeesu varjule,
seal oma valu nutan
kui usklik lapsuke.
-
Su peale, Issand, mina alati
täis rõõmu lootma jään,
küll siis veel viimse hingetõmbeni
ma Sinu armu näen,
mis elust vaevalisest
mind päästab, ülendab,
mu viimsest ärkamisest
ka ette kuulutab.
-
Kui tee on käidud, lõpnud elutöö,
ja silmad kustuvad,
oh et siis paistaks läbi surmaöö
mul tähed heledad!
Siis veel kord palves heidan
Su ette, Issand, ma,
Su armusse end peidan,
et vii mind koju Sa!
Viis: "Jeruusalemm, sa püha taevalinn"
(Jerusalem, du hochgebaute Stadt)
Melchior Frank, arvatavasti 1573-1639.
Sõnad: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893.
|