| |
-
Kord enne ma ei teadnud veel koduteed,
ei enda hinges kandnud ma kevadet.
Ma nägin kuristikku seal lagedal
ja enda ümber haudu nii ligidal.
-
Nüüd ühte teed ma tunnen, mis taeva läeb.
Seepärast rõõmus olen: silm kallast näeb.
Nüüd enam ma ei karda, ei kohku ka.
Kuid, Jumal, võta kuulda mu palvet Sa:
-
Mind Poja läbi aita ja juhata,
mind igal ajal saada ja hoia ka.
Siis ühte teed ma tunnen, mis taeva läeb.
Siis ikka rõõmus olen: silm kallast näeb.
Viis: "Oh võta mind, mu Jumal"
(So nimm denn meine Hände)
Friedrich Silcher, 1789-1860.
Sõnad: Aleksander Abel, 1905-1971.
|