| |
-
Mu päev, mis aland, on nii pime,
tal saatjaks mured mustemad,
mu tulevik, see on nii tume,
kus näen ka tormi tõusevat:
kuid mul on Isa armutaevas,
kes minu ligi kõiges vaevas.
-
Mu Isa on ju omas Pojas
mind igavesti armastand,
ja aseme on Isa kojas
mul omas armus valmistand:
ei iial mind siis hirmutada
või selle ilma suurim häda.
-
Ma tohin Päästja rinna naale
end najatada usuga,
Ta jõuab valust ilumaale
mind heldest armust juhata':
Ta viib mind ikka õige teele
ja kõrbeski ka värske veele.
-
Ja tuleb uute tormidega
mind ahastama elupiin,
süü langeb kaljuraskusega
mu vaese rinna peale siin:
ka sealgi mul on Lepitaja,
kes avab mulle rahumaja.
-
Mu Issand, siis Su helde käega
mind ristitormis toeta Sa.
Mind aita oma armuväega
et ma ta all ei komista,
vaid usun: otse ristirajal
arm lähendab mind isamajal'.
-
Siis võin ma üksi imestada,
kuis Sinu teed on armuteed,
kuis Sina pöörad hingehäda
ja kuivatad me silmaveed
ja otse läbi ristivaeva
meil avad oma armu taeva.
-
Ei sellelt ilmalt abi oota
ma taha, oh mu Karjane,
Su peale tahan üksi loota:
Sa viid ka läbi tormide
mind sinna, kus on hingel ilu
ja surma võitnud arm ja elu.
Viis: "Ma kummardan Sind, Armuvägi"
(Ich bete an dich, Macht der Liebe)
Dimitri Bortjansky, 1751-1825.
Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923.
(Luuletatud 1. märtsil 1923. a,
5 päeva enne operatsiooni,
mille järel ta suri 8. märtsil).
|