| |
-
Su poole, Issand, südamest
ma tõstan oma hääle,
mind päästa patu häda seest
ja halasta mu peale!
Sest kui Sa tahad arvata
kõik võlga, mis mul teadmata,
kes siis Su ees võib seista?
-
Su ees ei maksa muud kui arm
kõik pattu andeks anda;
kõik meie töö on tühi põrm,
kes võib Su viha kanda?
Kes võib Su ees veel suurusta?
Me peame hoopis hirmuma
ja elama Su armust.
-
Seepärast Sinu peale nüüd,
mu Jumal, mina loodan.
Mu südames ei ole muud,
kui et Sult abi ootan.
Mis Sinu sõna tõotab,
see minu hinge rõõmustab,
see peale olen julge!
-
Ehk Sina kaua viivitad
mu hädas appi tulla,
veel usun Sind, mu Jumalat
ja tahan julge olla
nii kuidas usklik Iisrael,
kes sündind Vaimust üleval
ja Jumalat veel ootab.
-
Ehk suur küll meie süü ja patt,
mis Sinu vastu teeme,
meid siiski nõnda armastad,
et Sinu abi näeme.
Sa oled õige karjane,
kes sõnas ja ka teos on hea,
meid päästa kõigest patust.
Viis: "Aus tiefer Not schrei ich zu dir"
Martin Luther, 1483-1546.
Sõnad: Martin Luther, 1483-1546.
|