| |
-
Eks see ole arm ja heldus
Jumalaga kõnelda,
et meil patustel on julgus
Tema ette astuda?
Eks Ta meid ju armasta:
patud andeks annab Ta!
Küll siis võime julged olla,
palvele nüüd rõõmsalt tulla!
-
Jumal ise jõudu annab
armust sinu palvele,
Vaim su palve üles kannab -
usu kindlalt sellesse!
On su jõud ka väikene,
sinu palve nõdruke,
siiski Jumal kuuleb seda,
ei sul maksa muretseda!
-
Sellepärast, inimene,
võta järjest paluda;
palved, oh mis imeline,
võivad taeva avada!
Tahab saatan mässata,
kurjasti sind kiusata,
ihu, hinge põrgu saata:
Sind ta rahule peab jätma!
-
Ära mõtle kaksipidi!
Jumal aitab kindlasti!
Tule aga Tema ligi,
palu, õhka alati!
Kui Ta Poja läkitas,
kes meid põrgust lunastas,
eks Ta muredki siis kanna
ja mis tarvis meile anna?
-
Kuidas võid sa leiba võtta,
mis sul tuleb Isa käest,
kui sa mitte ka ei tõtta
Teda tänama see eest?
Ei sa leiba ise saa:
Taevaisa and on ta!
Kuidas võid siis unustada
rooga võttes tänu anda?
-
Kui sa õhtul maha heidad
unevoodi magama,
suures pimeduses seisad,
tahad rahul hingata,
palu siis ka härdasti,
et sind Jumal heldesti
võtaks ingli läbi hoida,
ei siis saatan sind ei võida.
-
Jumalast kui kinni hoiad,
Teda tõesti armastad,
siis sa saad, mis Temalt palud,
mis sa usus igatsed.
Jumal annab heldesti,
mis on tarvis sinule.
Looda, ärgu olgu muret,
seni kui sa õndsalt sured.
Viis: "Minu hing, oh ole rõõmus"
(Freu' dich sehr, o meine Seele /
Ainsi que la biche ree)
Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561,
"Trente Quatre Pseaumes de David", Genf, 1551.
Sõnad: Johann Rist, 1607-1667.
|