| |
-
Süda seltsiks südamele
nõudkem rahu Issandalt.
Laskem armu tulekeeli
tõusta taeva leekivalt.
Ta on pea ja meie liikmed,
Ta on valgus, meie läik;
Ta on Issand, meie vennad,
Tema omad meie kõik.
-
Vennad, vendi armastagem,
truuduses üksteisele
armastust nii tunnistagem,
et ka elu jätame!
Nii on Ta meid armastanud,
et Ta suri meie eest.
Need on Teda kurvastanud,
kes ei hooli armu tööst.
-
Oma lapsi ühte köida,
kallis sõber, kindlasti.
Lase meidki armu leida,
armu näita alati.
Tões meid kõiki ühte liida,
tõde oled ise Sa;
ja meid valgusega täida,
Sina oled valgus ka.
-
Armastuse uue käsu
jätsid, Jeesus, jüngritel.
Oh sest käsust saada kasu
leigetelgi liikmetel!
Süüta armutuld, et pime
kaob meil ära südamest!
Ühest kännust võrsusime,
seiskem ka üksteise eest.
-
Ühenduses kosutada
võta oma rahvast Sa,
et ei ühtki liiget leita
sinust osa saamata!
Kui siis Sinu leegist tõuseb
valgus Sinu rahva soos,
siis maailmgi tunneb, ütleb:
“Siin on Jeesu jüngrid koos!”
Viis: Böömimaa vennad, Herrnhut, 1735.
Sõnad: Krahv Nicholas Ludwig von Zinzendorf,
1700-1760.
|