| |
-
Õnnis, kes ei võta teha
kurja mõtte järele,
ei või ülekohut näha,
õelaist lahkub täiesti,
pilkajatest põgeneb,
nende seltsist taganeb,
aga kalliks hindab seda,
kui teeb Jumal targaks teda.
-
Õnnis, kes siin rõõmu tunneb
püha käsku õppides;
seda suureks õnneks paneb,
ei sest lahku elades.
Nõnda õitseb, kasvab see
nagu palmid kaunisti
mille oksad oja kaldal
laotavad end hästi laialt.
-
Nõnda sünnib inimene,
kes Jehoovat armastab,
kõik ta elus saadab õnne,
kalliks hinge kasuks saab:
ta on puu, mil kosuvad
lehed ikka ilusad,
Jumal talle appi tõttab
kõiges, mis ta ette võtab.
-
Keda patud kihutavad,
teine lugu sellega:
tema rõõmud on nii kiired
nagu põrm siin kaduma!
Kus on pühad rõõmuga,
sinna vastased ei saa;
Jumal armastab vaid õigeid,
hukka läevad, kes on kurjad.
Viis: “Ärka üles, minu süda”
(Werde munter, mein Gemüte)
Johann Schop, 1595-1665;
Böömimaa vennad, Herrnhut, 1661.
Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676.
|