| |
-
Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita,
oh minu hingeke, ära sa aega nüüd viida!
Rõõmusta, meel,
hõisates laula, mu keel!
Kandled ja pasunad hüüdku!
-
Kiida nüüd Issandat, kes on kõik targasti seadnud,
kes kotka tiibadel vägevalt ikka sind kandnud,
hoiab sind ka,
nõnda kui igatsed sa.
Eks ole seda sa tundnud?
-
Kiida nüüd Issandat, kes sind on kaunisti loonud,
kes sulle tervist on andnud ja rahu sul toonud;
häda sees ka
on oma tiivaga Ta
hoolsalt ja heldelt sind katnud.
-
Kiida nüüd Issandat, kiida, hing, Jumala nime,
mis iial liigub, see kiitku, sest Tema teeb imet!
Su valgus Ta:
Oh seda mäleta sa!
Sest ütle kiites nüüd: Aamen!
Sõnad ja viis: “Lobe den Herrn”
Joachim Neander, 1650-1680.
|