| |
-
Suur Jumal Sa, kui vaatan kõike seda,
mis loodud Sinu kandva sõna jõust,
kas põõsast, puud või päikest, kuud ja tähti
on igal osa Sinu targast nõust.
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul:
Au Jumalal, au Jumalal!
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul:
Au Jumalal, au Jumalal!
-
Ja kui ma Piiblist loen Su armutegu
ja sellest, mis me kõigi osadus,
kuis inimesele sai Sinu nägu,
Su hool, Su kaitse ja Su armastus.
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul:
Au Jumalal, au Jumalal!
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul:
Au Jumalal, au Jumalal!
-
Kui ükskord kõik, mis täna veel on peidet,
saab avarduma meie pilgu ees,
kui kate kõigelt kõrvale saab heidet,
mis rõõm küll heliseb siis meie sees!
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul:
Au Jumalal, au Jumalal!
Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul –
suur tänu olgu Jumalal!
Viis: “O store Gud”
Rootsi rahvaviis, XIX sajand.
Seade: “How Great Thou Art”
Stewart Wesley Keene Hine, *1899.
Sõnad: Carl Gustaf Boberg, 1859-1940.
Tõlge: Silvia Airik-Priuhka, 1926-.
|