| |
-
Mu hing, mis annad Jumalale,
kes kõik sul annab igapäev?
Eks tule midagi su meelde,
mis armas oleks Temale?
Oh anna süda Temale,
see on Ta meele järele.
-
Mis Tema päralt, anna Talle!
Su süda – kelle päralt see?
Kui tema annad saatanale,
saab palgaks põrgu sinule!
Ükspäinis Sulle tahan ma,
mu Jumal, südant ohvrida.
-
Siis võta nii, kui tahad, ohvriks
mu meel, mis Sina uueks teind,
mu süda palgaks, armsaks saagiks,
et see eest oled vaeva näind;
ma annan selle keelmata,
see on Su oma üksinda.
-
Eks Sulle tule süda anda,
mu Jeesus, kes mind lunastand?
Sul võin ma armu nime panna,
kes surmani mind armastand.
Mu meel, Su meel, üks olgu see!
Jää mulle Sa, ma sinule.
Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha”
(Wer nur den lieben Gott läßt walten)
Georg Neumark, 1621-1681.
Sõnad: Johann Leonhart Stöberlein, 1636-1696.
|