| |
-
Ei ma muud siin ilmas taha
kui ükspäinis Jumalat.
Jeesust nõuan mina taga,
Jeesust, oma Issandat.
Kõik mu iha ilma peal,
see on taevas üleval.
-
Teised võivad taga nõuda
selle ilma varandust,
Jeesus tahab mulle tuua
kallist hinge õnnistust.
Raha, rikkus hukka läeb,
Jeesus aga ikka jääb.
-
Ei ma suuremat saa vara
selles ilmas iialgi.
Kui kõik lootus kustub ära,
siis jääb Jeesus ometi.
Jeesus on ju alati
armas minu hingele.
-
Hõbeehe kaunilt paistab,
särab rõõmuks silmale:
kauaks tema siiski seisab?
Läheb tuhmiks rutusti!
Mis siin hiilgab iluga,
see peab peagi kaduma.
-
Aga mida Jeesus annab
oma heldest südamest,
see mul taeva krooni kannab,
see teeb suureks igavest.
Taevas oma säraga
kestab ilma otsata.
-
See, mis Jeesus kingib taevast,
kes võib seda rikkuda?
Keda Tema päästab vaevast,
ei see iial hukka saa.
Ükski ei saa temale
kahju teha kurjasti.
-
Oma kallist rõõmu, Jeesus,
ära keela minule!
Mulle osaks jääb Su heldus
siin ja taevas ühtlasi.
Sinu juures üksnes ma
võin täit rõõmu maitseda.
Viis: “Jumal, maa ning taeva Looja”
(Gott des Himmels und der Erden)
Heinrich Albert, 1604-1651.
Sõnad: Salomo Liscow, 1640-1689.
|