| |
-
Peotäis ma mulda viimseks katteks saan,
kui ma, elust väsind, haua põhja läen.
Ei seal muret, vaeva – rahus hingan ma,
kuni mind mu Looja võtab kutsuda.
-
Peotäis mul mulda, armsad sõbrad ka,
viimseks andeks hauda võtke visata!
Armsam mul kui ehted mullatükike
kirstu peal ja põhjas laastusängike.
-
Peotäis mind mulda üksi üle jääb,
kui kõik jõud ja noorus mullaks jälle saab.
Mullast olen võetud, mullaks lähen ma,
mullast võtab Isa kord mind ärata’!
Viis: Anna Anvelt.
Sõnad: tundmatu saksa luuletaja
XVIII sajandist pärineva teksti järgi eestindanud
Lydia Koidula, 1843-1886.
|