| |
-
Kui armsad, vägev Kuningas,
Su hooned on, kus hiilgamas
Su püha taevasära!
Mu hing see järel januneb,
Su õuesid ta ihaldab;
ta muidu nõrkeb ära.
Minu süda
ja mu ihu hüüab ikka Sinu poole,
igatseb Su armu hoolde.
-
Lind saanud kätte aseme
ja pesa leidnud pääsuke,
kus paneb oma pojad.
Su altarite juurde ta
võib pesa teha rõõmuga;
seal Sina teda hoiad.
Väga õndsad
on need kõik kes Sinu kojas aset saavad,
alati Sind ülistavad.
-
Oh Isa, võta vaadata
mu peale, kuule armuga,
kui ma Su poole hüüan.
Mu palvet pane tähele,
sest Sinu ainu Pojale
ma au anda püüan:
Tema riiki
kasvatada, laiendada kõiges ilmas,
seda üksi pean ma silmas.
-
Üks päev Su püha palge ees,
üksainus Sinu õuedes
on parem kui muid tuhat.
Ma ennemini tahaksin
Su läve juures seista siin
nii kaua, kui Sa lubad,
kui et jääksin
majadesse, kuhu sisse õelus asund,
kust Su kartus ära kadund.
-
Mu Jumal, päike oled Sa
ja kilp; ei võta keelata
Sa neile ühtki head,
kes ilma laitmata Su ees
Sind teenivad Su kartuses;
Sa oma sõna pead.
Väga õndsaks
tuleb seda kiita, keda oma kotta
tõotanud Sa vastu võtta.
Viis: “Nüüd paistab meile kaunisti”
(Wie schön leuchtet der Morgenstern)
Esineb esmalt Wolf Köphel’i
“Psalter’is”, Strassburg, 1538.
Seade: Philipp Nicolai, 1556-1608.
Sõnad: Paul Roderich Bidder, 1850-1908.
|