| |
-
Nüüd langeme Su palge ette,
suur Jumal, nutulauluga.
Oh ära maksa meile kätte,
mis teeninud me patuga!
Sul on küll õigus nuhelda,
kuid palume: oh halasta!
-
Su pühi käske, püha Jumal,
me sagedasti rikkunud.
Kõik meie töö on patt ja rumal,
me lapsest saadik eksinud.
Meil pole veretilka sees,
mis puhas oleks Sinu ees.
-
Kui vaevavad meid tuhat pattu
ja meil on hirmu, ahastust –
kes jõuab täita Sinu käsku,
kes kannatab Su pühadust?
Kui aru küsid tuhat kord,
meil pole vastust ühtki võrd!
-
Mis võime muud me vaesed teha
kui tunnistades paluda.
Sa võid ju südant läbi näha,
ei meie taha salata.
Kui nuhtled meid, siis õigust teed.
Meil siiski on üks lootus veel.
-
Sa oled ju, oh helde Isa,
meil oma armu ilmutand,
sest võime Sinu peale loota:
Sa oled Poja läkitand,
et päästaks patuvõlast Ta
meid oma vere hinnaga.
Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha”
(Wer nur der lieben Gott läßt walten)
Georg Neumark, 1621-1681.
Sõnad: Johann Woldemar Jannsen, 1819-1890.
|