| |
-
Halleluuja, tahan laulda
nüüd sel armsal hommikul.
Täna pole kurbust tunda,
sest see päev on armas mul,
mis siin oma armuga
täidab südant rõõmuga.
-
Vaikne rahupäev mu hingel,
pühapäev, mis valgustab.
Selge päev siin pimeduses,
kallis aeg, mis õnnistab.
Tund, täis rohket õnnistust,
saadab ära kurvastust.
-
Tööde vaevast ihu puhkab,
pühapäev toob kosutust.
Väsind süda rahu ihkab,
rahu, mis on Jumalast.
Seda palves otsin ma
alandliku meelega.
-
Issand, tarka meelt mul anna,
minu südant valmista.
Õpeta mind rohkelt täna,
kuulutamist õnnista.
Et Su sõna selgena
vajuks südamesse ka.
-
Kõiki kuulutajaid keeli
rohkest armust õnnista.
Kõigi kuulajate meeli
Sõna läbi kinnita.
Armuseadust nendega
vaimu läbi uuenda.
-
Seda üht ma tahan teha:
vaimuvara koguda,
Isa armupalet näha,
kallist pärli otsida.
See on vara, mis mul jääb,
elupäev kui looja läeb.
A. Viis: “Jumal, maa ning taeva Looja”
(Gott des Himmels und der Ernen)
Heinrich Albert, 1604-1651.
Sõnad: Jonathan Krause, 1701-1762.
Tõlge: Ferdinand Friedrich Meyer, 1799-1871.
|