| |
-
Jumalale kiitust andkem
Tema kalli sõna eest,
kiidulaulu Temal' laulgem,
kes meil' andnud armu väest
oma kalli püha sõna!
Oma janunevat last
jootnud sellest allikast,
jõudu said siit noor ja vana.
Kui ka ilm kord hukka läeb,
Tema sõna seisma jääb.
-
Tema sõna – selge valgus,
näitas meile õiget teed,
kui meil elus puudus selgus,
kõrgeks tõusid mureveed;
olime kui eksind hinged:
siis Ta sõna juhtis meid
mööda võõraid raskeid teid,
vaikinud kus tuuled vinged.
Kui ka ilm kord hukka läeb,
Tema sõna seisma jääb.
-
Tema sõna – kindel kalju,
kindel alus elu sees.
Tulgu tuuli, torme palju,
ei ta kõigu iganes!
Olgu muutlik sinu elu –
kui sa sõnast kinni pead,
õiget teed siis ikka tead,
kuigi taluma pead valu!
Kui ka ilm kord hukka läeb,
Tema sõna seisma jääb.
Viis: “Eks mu kohus tänu teha”
(Sollt'ich meinem Gott nicht singen)
Johann Schop, arvatavasti 1595-1665.
Sõnad: Einar Kiviste, 1906-1986.
|