| |
-
Jeruusalemm, sa püha taevalinn,
ma ootan valuga,
et ma kord sinus kodu leiaksin;
mu süda rahuta.
Kõik ilmamaad ma jätan
siis maha rõõmuga,
kui armutiivul tõttan
siit üles taeva ma.
-
Küll kallis päev ja õnnis on see tund,
kui ilmast lahkun ma:
on hingel maiset maha jätta sund,
las jääb ta rahuga.
Ma ennast Jumalale
siis annan kõigega
ja üles, pärismaale,
võin minna elama.
-
Sa püha linn, sind teretab mu keel,
uks mulle lahti tee!
Ju ammust ajast igatsenud meel
su rahu järele.
Nüüd olen ma sind näinud
ja rõõmust särab silm.
Kõik halb on tühja läinud,
mis mulle teinud ilm.
-
Apostleid, märtreid, pühi vanemaid,
Kristuse Kirikut,
kes maa peal ristikoormat kanda said
ja palju viletsust -
neid näen, peas võidukroonid,
ja valgeis riideis nad
seal taevaliste hulgas
kui tähed hiilgavad.
-
Kui viimaks paradiisi jõuan ma
mu maiselt vaevateelt,
siis kuulutada tahan rõõmuga,
mis saand ma Jeesuselt.
Tal halleluuja laulan,
kes on nii helde, truu
ja hosianna hõiskab
mu väsimatu suu.
-
Ja rõõmu kõla, pasunate häält
ja laulu helinat
on igavesest ajast kuulda sealt,
et taevad kõlavad.
Kuis laulsid siiamaale
kõik inglid südamest,
nii meie: Jumalale
au olgu igavest!
Viis: "Jerusalem, du hochgebaute Stadt"
Melchior Franck, arvatavasti 1573-1639.
Sõnad: Johannes Matthäus Meyfart, 1590-1642.
Tõlge: Carl Eduard Malm, 1837-1901.
|