| |
-
Hõisake, taevad ja inglid, Au-Issandat kiitke!
Patuste Päästjale laulge ja rõõmsasti hüüdke:
Issand on siin! Lõppenud häda ja piin!
Paludes põlvili heitke!
-
Hõisake, taevad ja laulge, nii maa kui ka meri:
Jeesus on tulnud, suur Jumal on liha ja veri!
Rahu Ta toob, südamed uueks Ta loob,
täidab, mis kuulutab Kiri.
-
Vaata, hing, imet, kuis kõrgeim end alandab põrmu,
vaata ning kummarda ilmunud igavest armu!
Lapseks saab nüüd Jumal ja lepitab süü,
hävitab ära kõik hirmu.
-
Jumal on lihas, - kes võib seda saladust mõista?
Lahti on värav, et võin mina Tema ees seista.
Petlemma läen, seal oma Päästjat ma näen,
saan Tema õnnistust maitsta.
-
Issand, kuis mina, nii patune, kallis küll Sulle,
et Sa, täis armu, nüüd südame avasid mulle?
Oh et mu meel, süda ja mõte ja keel
hoopis end annaksid Sulle!
-
Ustav Immaanuel, minugi südames sünni,
Sinust, mu Päästja, ma alati hoian siis kinni.
Ela mu sees, käi ise ikka mu ees,
ei ma siis eksiteed kõnni!
-
Jeesus, mu Jumal, Sind armastan südamest mina.
Eluteed käima mind saada ka alati Sina!
Su omaks jään, kuni siit rahuga läen
ülesse Siioni linna.
A. Viis: “Võta nüüd Issandat” (Lobe den Herren)
Joachim Neander, 1650-1680.
Sõnad: Gerhard Tersteegen (1731), 1697-1769.
Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916.
|