| |
-
Mis tunneb hing, kui viimaks lõpeb sõda
ja võidetud on viimne vaenlane,
kui võõrsilt minnes näeme Isa koda
ja tema väravasse jõuame;
kui viimast tolmu raputame jalgelt
ja reisikepi käest me paneme,
kui viimast higi kuivatame palgelt,
et ära käidud raske kõrbetee!
-
Mis tunneb hing, kui maha jäänud patud
ja Issand Jeesus kutsub armuga:
"Oh tulge, minu Isa õnnistatud,
oh tulge minu juurde elama!"
Kui me neid heldeid silmi näha saame,
mis meie häda nähes nutnud on,
kui seal neid pühi haavu kummardame,
kus meie patud maha pestud on!
-
Mis tunneb hing, kui silmad saavad näha,
mis ükski silm siin pole näinud veel,
kui elukroonid pannakse meil pähe,
kui maitseme, mis siin ei mõelnud meel!
Küll maksab vaeva näha, kannatada,
küll maksab püüda ihu, hinge väest,
küll maksab kindlalt käia kitsast rada
ja võidelda, et kroon ei kaoks me käest!
Viis: "Oh õnnis maja" (O selig Haus)
Eduard Niemeyer.
Sõnad: Karl Johann Philipp Spitta, 1801-1859.
Tõlge: Georg Eduard Luiga, 1866-1936.
|