KIRIKU LAULU- JA PALVERAAMAT


« tagasi

KIRIKUAASTA  |  Surnuaiapüha - kalmistu

148 Rändaja, jää seisatama
PDF  |  TIF

  1. Rändaja, jää seisatama
    vaiksel surnuaial nüüd;
    mõtle, et ei kaugemale
    jõua siit su maine püüd.
    Kui sa väsid päeva lõpul,
    murdud elu viimsel õhtul,
    siis sind katab kurblik kalm,
    puhkepaigaks haud saab külm.
     
  2. Need, kes enne meid on eland,
    juba mullas magavad,
    aga mälestused jäänud
    meil' neist kallid, elavad.
    Mööda nende elumured,
    mööda rõõmud, kannatused.
    Ära käidud siinne tee -
    okkaline, tuuline.
     
  3. Siia rahuaeda maetud
    abikaasa, õde, vend.
    Siia mullarüppe toodud
    isa, ema, tütar, poeg.
    Nende südametes haavad
    kaua, kaua valutavad,
    kes jäid armsaid leinama
    murelise meelega.
     
  4. Puhake siis hauavilus
    igavese koiduni.
    Vägev Jumal uues elus
    äratab teid viimati.
    Raske oli lahkumine,
    siiski jällenägemine
    ühendab meid Isaga
    seal, kus jäädav kodumaa.

Viis: “Jeesus, surma äravõitja”
(Jesu, meines Lebens Leben)
Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685.
Sõnad: Aleksander Johannes Abel, 1905-1971.

« tagasi
|↑ üles|