| |
-
Rändaja, jää seisatama
vaiksel surnuaial nüüd;
mõtle, et ei kaugemale
jõua siit su maine püüd.
Kui sa väsid päeva lõpul,
murdud elu viimsel õhtul,
siis sind katab kurblik kalm,
puhkepaigaks haud saab külm.
-
Need, kes enne meid on eland,
juba mullas magavad,
aga mälestused jäänud
meil' neist kallid, elavad.
Mööda nende elumured,
mööda rõõmud, kannatused.
Ära käidud siinne tee -
okkaline, tuuline.
-
Siia rahuaeda maetud
abikaasa, õde, vend.
Siia mullarüppe toodud
isa, ema, tütar, poeg.
Nende südametes haavad
kaua, kaua valutavad,
kes jäid armsaid leinama
murelise meelega.
-
Puhake siis hauavilus
igavese koiduni.
Vägev Jumal uues elus
äratab teid viimati.
Raske oli lahkumine,
siiski jällenägemine
ühendab meid Isaga
seal, kus jäädav kodumaa.
Viis: “Jeesus, surma äravõitja”
(Jesu, meines Lebens Leben)
Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685.
Sõnad: Aleksander Johannes Abel, 1905-1971.
|